õttes oligi tegu loomaarstiga, kelle tegevus/tegevusetus silma riivas. Kassike tuikus oma kandepuurist välja ning otsejoones minu jala juurde. Kükitasin, et oma hellikut rahustada.Pärast 'teeme kiisu sootuks' operatsiooni ei antud õpetusi, kuidas kassikese valu vähendada. Ainsad õpetusjuhised perekonnaliikmetele olid: "Tehke soki sugune asi ümber haava, et ta ennast lakkuda ei saaks".
Kas arstitädi ise mitte ei müü kaelavõrusid loomadele, mis takistaksid haavade rebenemist?
Ja nii me siis istusime, emaga, kahekesi ning koostasime 'soki laadset asja', et haavale panna. Ebaõnnestunult. Iga meie liigutus näis meie hellikule haiget tegevat. Andsime lõpuks alla, kui kass ennast külili viskas ning tuimalt kaugusesse vaatama jäi. Vaikne urin ning tasane küünistus minu käevarde ei heitnud meid, kahte abiandjat, kuid kassi apaatsus andis märku, et tegevus mitte kasuks ei tule.
"Loomaarst selline .." pakkusin Titale seltsi seniks kuni ema apteegist valuvaigistite järel oli. Kuigi inimeste apteeker ei olnud kursis, kas midagi inimeste omadest ka loomakestele sobiks. Jäi üle ainult öövalves olla. Esimene vahetus oli minul. Vabatahtlikult, und ei ole mul ju nii või teisiti. Poole nelja paiku vahetasime emaga kohad.
Tita ei maganud öösel. Istus ja vaatas oma suurte silmadega lõpmatusse.
Ja Tita titat oli raske eemal hoida. Marakratt, kes emmest mitte lahus olla ei taha ning kelle maailm hetkel veel mängimisest ning piimakausist koosneb.
Hakkama saime!
Täna oleme samuti valves, kuid hellik tunneb ennast paremini. Liigub ning magab, mõlemat korralikult.
Kassimamma.
