Rähn?

Arvutilaud on seatud nii, et vaade välja on vasakul käel. Ja aknast paistab õue peal seisev tihaste söögimaja. Rõhutan - tihaste. Ometi paistab seal maiustamas rähn.

Rähnidele omad söögimajad!

Nädalavahetus sai hoo sisse öösel vastu hommikut, kell 3 am, kui ma voodis ennast une pealt istukile ehmatasin ning telefoni järgi haarasin, et veenduda kellaajas. Tasane podin nina alla ning pea maandus taas padjal.

Äratus nr 2 oli hommikul kell 4, kui magu endast märku andma hakkas. Unine ja üldse mitte õnnelik mina torkis näpuotstega kõhtu ning üritas selgeks teha valu allika. Magu mis magu. Üritasin magada. Sulgesin silmad, torkisin kõhtu ning lugesin lambaid. Ei. Enam ei õnnestunud. Unesegased mõtted tekitasid ärevust. Äkki on pimesool? Äkki ma lähen nüüd kohe haiglasse? Ei, ma ei tohi haiglasse sattuda, töö on vaja ära teha .. kes siis neid otsuseid allkirjastab. Appi, nad ei saa nii kiiresti mulle asendajat. Oi, oi, oi.

Ja nii omasoodu paanitsedes tiksus kell 7ni hommikul ning üsna varsti kostus kõrvaltoast isa madal hääl: ärka üles, kell on juba 7! Niimoodi äratati oma kallist abikaasa. Ema ei teinud häältki ning siis kostis 5 minuti pärast juba tõsisem ning valjem äratushüüd: kell on juba üle seitsme!! Faulus asetati ukse vahelt minu tuppa ning ise mindi alla toimetama. Minul olid juba ammu silmad vidukil (nii valust kui varajasest hommikutunnist) ning sain aru koera hämmingust. Hetke kogunud ennast, trügis kutsa teki alla ning jäi ohates puhkama.

Ja nüüd ma askeldan. Arvutis. Ja haun plaane oma toa sisustamiseks ning laelaudade ostmiseks.

Miks see rähn seal toimetab?! Kiusab endast pisemaid.

Passenger

Lugu mis kunagi otsa ei saa - Deftones "Passenger".

Väike palgatõus. Tore.

Suvi tulemas. Tore.

Oleksin täna hommikul autolt löögi saanud. Sammusin hommikul mõtteid täis peaga töökoha poole. Astusin päris rahulikul sammul sest jalga olin valinud sel hommikul kontsad ning lumekihi alt tundis jalg jäiseid kohti. Niisiis. Astusin ja jäin valgusfoori taha peatuma. Kapuutsi alt märkasin, et jalakäijatele süttis roheline ning silmanurgast nägin kuidas auto esimesel rajal ka hoo maha võttis sest nendel oli fooris juba punane tuli. Ja astusin teele. Uskusin lollakas, et roheline annab mulle eesõiguse. Puudu jäi kaks sammu ning olekski minuga kaputt olnud. Auto, mis kinganinade eest läbi kihutas, oli hommikune külm dušš. Kust ta tuli ning kuhu ta läks .. tean, et auto aknad olid külmast valged ning külgvaate aknast paistis naisterahva nägu.

Kaputt minust siiski ei saanud. Seiskasin kõnni 10 sekundiks ning tõmbasin hinge.

Disko ühele

And I miss youuu .. üürgab raadiost meloodiline rütm.

Lõpuks saavutasin .. tipu? eesmärgi? vabaduse?

Ja ma istun oma pedantselt korralikuks sätitud toas. Ma istun ja mõtlen, kas ma mitte õnnetunde asemel hoopis midagi muud ei tunne.

Ma saavutasin midagi käegakatsutavat, kuid kaotasin silmale nähtamatu.

Miks ometi keegi aru ei saa, miks keegi ei mõista.

1+1 ei olnudki 2.

Where is my wilderness?

I want to live!

Vahel (ainult vahel) on tunne, et elu möödub ilma, et saaksin võimaluse teda/seda nautida.

Rock'n Roll!

Täna. Kohtusin Marko ja Ritaga. Sushi Tao's (cafe Tao) ning hiljem piljard Tartu mnt uues piljardiklubis. Not bad.

Nalja ja naeru.

Ja kodus on hea olla, kui inimesi ei ole sagimas. Mõnus ja hubane. Pisike maja on soe ja omane. Ja täielikult mulle, täna :)

Kevad, suvi, sügis, talv

Täna saabus Meerikas postipakk.

Minu Tirts on R-tähe selgeks saanud ning minu Tita ei ole enam nii tita. Kui armsad need kaks nupsu siiski mulle on ja olid.

Toredale õhtule tuli punkt. Lennutasin kogemata õemehe telefoni vastu maad. Ja siis oldi pahased mu peale. Ja sajatati maailma põhja.

Et jah, telefon kaalub alati inimese enda üle ju.

Aga, aga. Mul on uus kolleeg. Vanem naisterahvas ning tundub et talle ei meeldi olukord - muna õpetab kana. Aeg paneb paika, kumb jääb munaks ja kes kanaks. Töökogemust on naisterahval tublisti. Ameteid peetud huvitavaid ning kõrgetasemelisi.

Ja siis homme, homme. On reede. Siis laupäev ja pühapäev ja sii algab ta taas - see tööperiood, mis viib mõtted seadusandluse künnismaale.

Rõõmsat nädalavahetut :)

Vaikus

Täna on enda rahustamine ning vaikselt hingamine.

Kaaslaseks Tugutuled.

Maian Kärmas

Naised

Eile käisime õega mööda poode. Selliseid "allahindlusi" ei saa ju maha magada.

Siiski olen arvamusel, et ülehinnatud kaupadele allahindluse korraldamine on .. Eestile niivõrd külge kasvanud, nagu kaluritele kala omapärane lõhn (paralleel on tõmmatud illustreeriva tähendusega).

Kui juba siis juba ning pole ma suuremaid allahindlusi kusagil mujal näinud kui "Oh say can you see .." maa avarustes.

Aga kingad ma endale sain. Ja oi-kui-ilusad (Batast).

Uurin. Vintage (swing jackets particulary) tegumood on huvi pakkuma hakanud. Samas segavad mind rinnalt langev riie, mis jätab mulje, et olen viimast raseduskuud kandmas. Ometi ei ole ju.

Nuputan. Kas personaalseid disainerid ehk oskaksid vajalikud õmblused vastavataesse kohtadesse paigaldada, et mind tänava peal kukkudes kohe sünnitusmaja osakonda viima ei hakataks.

:)

Hemisphere

Kui naljakas.

Inimesed on naljakad. Kentsakad ning kummalised. Keksivad maamuna peal 60 aastat ning kaovad aegade hämarusse.

Uuest saab vana ning vanast taas uus.

Täna oli viimane päev kui M minu kolleegiks oli. Kurb .. tark naisterahvas. Samas M'il on helgem tulevik veel ees. Edu juristiks saamisel!

Istusime täna kõik koos II korruse külmkapi juures (pisike diivani ja lauaga nurgake, kitsukese ruumi tähelepanu fokusseerib suur ja vaikselt surisev külmkapp). Töökollektiivist lahkumas oli ka teine inimene ning siis muljetati. Istusin ja jälgisin ja mõtlesin, et kui naljakas. Inimesed on naljakad ja kentsakad .. ning jne jne kaovad aegade hämarusse.

Aga kui võltsid ja tobedad ning kui enesekesksed, uhked ja kõrgid need inimeseloomad veel olla oskavad.

Ühesõnaga. Mina mitte rahul olema.

Peab mõtlema.

Mudamask

Tänapäeva kiires ühiskonnas on aega bloggi pidada perioodil, mis mudamask näol kuivamas. Niisiis, 1, 2, 3 läks! Aega 5-10 minutit.

Tööl on tore, siiani. Uusi ja huvitavaid küsimusi kerkib ette pea iga päev. Nuputamist ning ajuragistamist hetkel veel jatkub. Tore, nii tore.

Eraelu seisab. Mitte nii tore. Rahuldav.

Koolitööd pole alustanudki. Ebarahuldav.

Jaaaa .. noorus rokib täiega. Või siiski mitte?

Uus ja parem?

Bottle of red, bottle of white.

Uus aasta algas vabaduseväljakul. Seistes lörtsisajus, käes kaamera (oma kaamera, mitte kahtlase-omaniku-tunnusega Pentax) ja peas keerlemas vaid üks: palun leia see õige pildistamise funktsioon, et siis pärast saaks vau'tada. Tänu Ritsikule see ka leiti, kelle pealt võeti pildistamiseks sama funktsioon, mis Tirtsikal endalgi. Müstiline 'P'.

Uus aasta algas vabaduseväljakul. Seistes lörtsisajus, oodates Eestile omast meloodiat. Midagistki, mis meenutaks, et on maagiline nanosekund, mille jooksul saadame silmapilguga ära eelmist aastat ning tervitame uut ja paremat. Nagu rahvakeeles räägitakse.

Meloodiad jäid kõlamata. Rahvas juubeldas käredal ja kiledal häälel oma joobunud õnnetundest ning laiali mindigi.

Võtsime Tirtsikaga päris mitu sammu auto poole ning vajusime Matide kaissu.

Oli tore.