Kuna kolmapäeva õhtul jäi asi poolikuks teidiga ning neljapäeval mul tuju super-hüperboloidina üleval püsis, siis asendasin meesterahva naisterahvaga. Proua Välja nimelt pakkus õlga-jalga vanalinnas koperdamiseks.
Aga alustagem algusest. Latte (kuigi palusin vanilla latte't, pigistati espressomasinast välja vahune kohvi, mis serveeriti vastumeelselt). Check. Kaaslaseks R. Check. Väga hea tuju. Check.
Patseerisime ja patrasime kuni saabus pimedam aeg. R soovis valgustitega purskkaeve fokusseerida. Kõik see tehtud jätsime hüvasti ning suundusime kodude poole.
Tuju püsis. Valutavad põlved sundisid küll õhtuks tulikuuma dušši alla minema ning panid mind ka vanema inimesena tundma .. kuid minu tuju püsis. Püsib siiani.
Eile külastasin perearsti, sain regulaarselt kiiritada ning vahetult enne tööpäeva lõppu tormasin ka hambaarstilt läbi. Ma pean ütlema, et hinnaklassil ja hinnaklassil on vahe. Minu tavapärasest arstikabinetist avaneb sürreaalselt vaikne vaade merele ning tehnoloogiaga on nad Eestis parimad.
I'm sure about it. Nüüd, kus sisenesin kesklinnas asuvasse erahambapolikliinikusse, mille tehnoloogia mind isegi muretsema pani. Loodan sügavalt, et sealsete hambaarstide teadmised ei baseeru nõukogude režiimil. Kogu infovahetus arsti ja õe vahel toimus vene keeles. Mind kostitati tavapäraste meditsiiniliste terminitega ning mühatustega, mille alatooniks kujunes "kuidas te siis ei tea seda..".
Jah, kuigi elame infoühiskonnas ja teave hammaste kohta on ka interneti avarustes olemas, leian, et arstid ei ole kohustatud läbima 6 aastat koolis (+edasised õpingud), et siis nina kirtsutada ning smart-asse mängida.Au ja hiilgus, jään oma doktori juurde siiski püsikliendiks. Nii et kõik Rocc Al Maresse!
Eile õhtul külastasime isa ja õega vanaema. Nende maailm on seisma jäänud. Kõige parem näide elust enesest, kuidas elada ei tohiks. Kurb.
Ühtäkki avastasin eile, et olen majas üksi. Vanemad õega linnas ja vend maailma avarustes. Vaikne ja rahulik. Hea.
Täna hommikul oma pere muude loomade vahel tuterdades kostis õuest kassi kismat ning kuna olin kindel, et meie pere punane kass hädas on, lasin pere kutsa õue korda looma. Kuigi muretsesin kutsakese pärast, kes kassidega õhte mõõtu on. Jah, nüüd kostis õuest ka hädakisa koera poolt. Oh well, prillid eest ja õue korda looma. Kassid olid mõlemad nagu vitsad vette kadunud ning kutsa tiirutas maja ümber. Pisike oli nii tubli valvur, et värises ja ei suutnud kuidagi varjata oma ärevust. Vapper kutsa oli saanud ka võõra kassi käest sõjahaavu käppadele ning minu edasine hommik mööduski kutsat tohterdades. Sisukas, kuid vajalik. Meie F on dramaatiline koer. Temaga on vaja suhelda rohkem kui ühegi teise pereliikmega. Pisike on ta ju ka.
Ja nüüd sajab, mis tähendab, et minu plaanid linnas olla lükkuvad jälle edasi. Lihtsalt ei tahaks ennast täna külmetada. Niisiis jääb üle kas küpsetamine või raamatu lugemine.
Ja õdus hommikune ärkamine oma voodis. Jah.
Kuna ma armastan hommikuti uudiseid lugedes oma läpakaga põrandal kükitada ning tee/kohvi/vee tassi taga hommikuseid mõtteid korda seada ei jää mulle märkamata ka need seinaäärsed, laua alused jm lemmik peidukohad tolmurullide.
Alati kui on karta, et hakkan snoobitsema või kaotan positiivsuse kilde, panen mängima Indigo Girls'i "Closer I am to fine" ja voila! Magic happens. Just nimelt need sõnad, need sõnad :)
Ja sain nad kätte! Minu power-prillid, need jubinad annavad mu välimusele julgelt 10 aastat juurde (nagu mainisid ka kolleegid) ning aitavad mu silmadel võidelda väsimuse vastu.
