Do what I say!

AMAZING! MARVELLOUS! EXTRAORDINARY!

Uuugh, kuidas Clawfinger ikka rokib! Ja seda ta teeb kiirust ületades!!!

Thank you so much for the great show! Until the next time, boys!

Here I come and nobody can't stop me aka beebi sünnib

Avalik saladus - olen viimasel ajal hõivatud töö ja kooliga (+ tervisega) tihedamini kui ehk sooviksin ning seetõttu on nii mõnedki huvitavad pakkumised käega löögi saanud.

Kui tabasin ennast kodus mõttel "dsiisas, varsti ta ju sünnibki" oli kiire nii minul kui ka sõsaral. Kuidas see kõik juhtuma hakkab? Mis toimub, kuidas teada millal ja kuhu joosta? Etc etc etc. Kuna sõsar oli koolituse välja valinud ja elu ka oma kannapöörde vahepeal teha oli jõudnud, siis ei olnud ka väiksel rasedal enam ehk niisugust indu koolitustelt koolitustele üksi joosta .. kui ehk oleks pidanud.

Niisiis, võtsin sõsaral sõnasabast kinni ja koolitusele me ennast ka registreerusime. Sünnituskoolitus. Vau. Mina ja sünnituskoolitusel.

Hämmastav, et alles nüüd saan aru, kui üldsegi mitte valmis ma ei ole veel emaks saama. Kui sõbrannad kõrval õhkavad ja ohkavad ja nii mõnigi kord on ka endal hakanud peas tiksuma mõte, miks mitte .. vanust juba on .. siis ei, siiski veel mitte. Või mida ma ikka pirisen. Kui jään kahe hingeliseks siis katki pole midagi. Lihtsalt eelistused ei ole veel sellised. Peamine on see.

Koolitusel sain ka teada, et meie titabeebil jookseb 36. nädal ning 37-41 nädalaselt sündimine on täitsa ok tegevus. Niisiis, arvestades, et kõik muu loksub juba sünnituse poole - kõhu alla vajumine, need tujud/tujutus, valud .. siis salaja loodame, et ehk algab varsti varsti, et saaks titavarbaid katsuda.

Haha, ja jälle .. nende titamõtetega tekib ka endal idee, et preili, vanus ei vea varsti enam välja ..

Täna lõunapausil Kentmannis jalutades tegime kolleegiga väga huvitava avastuse - NÖÖBIPOOD. Nööpe, nööpe on palju vaja!

Tundsin huvi rahvuslikul teemal, ehk titabeebi kampsunile sobiks suurepäraselt sini-must-valged nööbid. Mida aga polnud, olid need vajalikud nööbid. Oh well, kui poest ei saa, siis internetist ikka leidub .. miskit sobilikku.

Jaaa .. magama! Võidu?

You know what?

Elu.
Mõte? Eesmärk?
Vegeteeriv inimmass, eksisteerimas who-knows-why ja who-knows-why-not põhjustel.

Viimased päevad on olnud raskemad kui eelmised ning ees on päevi, mis tunduvad ähvardavalt raskemad kui tunamullused.

Noh, jah. Mõned poisid saavad meesteks .. mõned ei saa. Mõned on aga lihtsalt kepivennad.. orientatsiooniga naistele ja nende mõistustele.

Bastard.. oli ta ju algusest peale. Läbi ja lõhki. Minu kullakallis avastas selle aga liiga hilja. Elu õpetas ja jätkab oma karmikäelist õppetundi. Õpipingis olen ka mina. Nii tahaks, väga väga tahaks oma emotsioone väljendada muul moel kui vaikiva kirjapildina, haaraks telefoni ja laseks teadvusevoolul end kanda, harjutaks lahtise käe lööke, mida iganes, et koht kätte näidata poisikesele, kes julges haiget teha minu kullakallile. Kullakallitele, mitmuses ja põhjusega.

Kuidas ravida hinge? Mõistusega?

Kodus toimuvate ümberkorraldustega seoses on taas väärtuseks tõusmas mõnikord liigagi iseeneselikuks peetav perekonnaring.

Kunagi stardirajalt kiire lennuga alguse saanud suhe on finišeerinud .. maad on võtnud vaikus, palju ummikusse jooksnud mõtteid ning õe pisarad. Võidupärjaga ei uhkelda aga keegi .. Tribüünilt mängu jälgides on tegelikult ju lõpp juba teada olnud, kuid kurvid ja pöörded rajal on alati ületatud. Nüüd on aga mäng läbi ning mängust väljub õde püstipäi. Käekõrval aasta pärast juba pisike, keda ees ootamas oma stardid ja kurvid.

Ja oma põnnid kasvatan üles happily ever after lugudeta.