Elav strateegia

Visioonide kängumist karta ei ole.

Visioone jätkub.

Peale 8 tunnist raamatu lugemist ihkab hing midagi muud. Väike lõõgastus.

PS! Jah, vahel hakkab igav moraalimäe peal üksi kükitades.

Cookie

Goldfish, Cookie Monster, Elmo and balls.

Oh, what a life to miss.

Reede. On nüüdseks möödas ja nädalavahetus alanud. Tähelepanu, valmis olla, start!

Tööl said asjad nüüd nii kaugele, et .. kolleegid, kolleegid.

Kodus on asjad nii kaugel, et .. oh well.

Kooli asjadega tegelen A.S.A.P.

Täna poole viie paiku bussipeatuse poole kõndides rõõmustasin, et nägin kuiva maantee lõigukest. Päike siras lagipähe ning silmad hakkasid vett ajama .. kevade värk.

Magama!

Premium

Tõsi mis tõsi. Katsu rõõmus olla 24/7 .. millegipärast enamusele raskem ülesanne kui mossitada 24/7.

Meerika maalt kirjutati. A'l oli miskit hinge peale jäänud. Ja mis on tõenäosus, et ma A'd üldse veel kunagi näen? Mitte, et ma kokkusaamist ilmtingimata sooviksin. Kärjääri teeb .. ja .. hmm .. ma ei leidnud ta kirjal eesmärki. Past should be left behind.

Tasakaal.

LUMI!!!

No üritage lugeda organisatsioonikultuuri põhimõisteid, kui peas tinistab kähedahäälne "twist it babbbyyyyy ... "

Ja ilm on super-truper! Komistad, kukud .. tõused, naeratad ja lippad aga edasi! Cheer up seltsimehed.

Lindudest on küll kahju ..

"Come on twist it babbyyyy ..."

Eile käisime R'iga Hong Kongis. Mul oli tunne nagu oleks keegi mu toidu sisse sülitanud. Mis sellist tunnet tekitas? Ma ise arvan, et just selle koha atmosfäär.. või õigemini selle puudumine ning väljakujunenud standardid söögikohtadest. Kuigi toitudel polnud mitte midagi viga ning hinnad olid odavamad. Mõttelisel mõõdupuul asetasin Hong Kongi eelviimasele kohale söögikohtade edetabelis ning elu läks edasi.

"Shake it babbyyy .. "

Ma täheldasin täna, et töö juures löövad minu silmad särama kui saan tutvuda uudsete seaduste ning juhtumitega. Olgugi, et hetkeline seis võib tekitada suurema kaose ning kohtuasja, särasin mina terve päeva ning suunurka ei suutnud alla poole tirida ka teadmine, et .. mõte sai otsa.

Ja siis .. ma naersin. Kahjuks võis tekitada minu naerupurse ebameeldivust minu kolleegile, kes arvas, et naersin teda ning tema arusaama .. kuid kuidas ma ka ei püüdnud olukorda selgitada, ei võtnud daamike minu naerust pakatavat vabandust vastu. Lausus vaid: "Ei no selge see .. " .. Teadmiseks, ta lausub seda juhtudel, kus ta leiab, et talle on liiga tehtud või kui tal peaks olema alust solvumiseks.

Tibens tobens päev oli täna.

Kääbusrahvus

Memorandumid, memorandumid.

Täna kodus õhtusööki lõpetades jäin mõtetesse ning mõtlesin välja järgmise oletatava põhjenduse inimsoole. Mõttega "ühele poole saanud" asusin idees vigu otsima. Ise küsin ise korrigeerin, ise vastan süsteem.

Aga kui me oleme kõik alustanud ainuraksena? Amööbina. Vegeteerinud 3 sekundit ning uuesti sündinud. Järgmise 'tasandi' olevusena (uue ning täistatud versioonina amööbist). Nii siis tasandilt tasandile hüpates oleme jõudnud levelile 'justkui midagi', aka inimene. Suurim kahjur.

Kätt mõtetele ette ei pane ning nii nad tiirutavad mu peas. Vahel ajavad öösel une ära ... peab ju mõtlema, korrigeerima ja vastama.

Üsna kahjutu hulluke. Aga peaasi, et endal lõbus. Ja seda sedasorti mõtlemine mulle on - lust ja lillepidu. Oletada ilma faktideta. Töö juures ajaks selline asi mind hulluks, kui poleks tugineda seadustele vaid peaksin elama oletustel.

Hommikul bussiga linna loksudes asetasin rutiinse liigutusena kõrvadesse iPodi jätke, et muusikat nautida. Mida ei olnud oli muusika. Jätsin jubinad kõrva, et siis vähemalt nägu teha, et naudin muusikat. Tegelikult sulgesin silmad ning mõtlesin. Kõrvad olid soojas.

Ja kuna muusikat mu kõrvus hommikul just ei kõlanud siis pidin seda ise tekitama hakkama. Haha, ja siis ma pomisesin omaette "Trainspottingut". Teate ju küll - choose life.

Ja siis sel samal hommikul, täna, 10 tundi tagasi, tahtsin kelleltki kõva häälega küsida, kas inimesed, kes oma tööga aitavad ühiskonna arengule kaasa peaksid teenitult rohkem raha saama. Kas peab vahet tegema printsil ja kerjusel? Asetasin ennast just täna, 10 tundi ja 2 minutit tagasi ettekujutatud olukorda, kus pidin kohtlema ühtemoodi nii kerjust kui "printsi". Raske oli. Raske oli see juba mõtetes .. mis siis tegelikkuses toimuma hakkaks.




Ja Toscana. Palun.

You can afford me now!

Uh

2 kuud veel. 2 kuud veel.

Kõik möödub kiirusel - liiga kiire. Kõik vahetub .. tujud, aated ning unistused.

Kolasime täna R'iga poodides. Ilm oli super.

Huvitav miks inimesed on loonud endale ettekujutuse Jõuluvanast ja päkapikkudest, maagilistest haldjatest.

Ühistransport oleks justkui aeg endale. Keegi ei tea, ei tunne ja ei huvitu. Nagu mehed ja wc, kus kaaslaseks ajalehed.

Kuhu mu kohatine p*hhuism mind tirib näeme tulevikus. Aga viimasel ajal olen täheldanud ükskõiksust endas ülevoolavalt palju ringi uitamas. Ohtlik või kasulik mulle?

Ja miks kõik oleneb, tuleneb ning sõltub millestki. Miks must ei ole värvus ja kellel oli vaja artikuleeritud kõnet?

Muusika minu vasakule kõrvale, kui keegi suudab üle olla piiridest, tabudest ja meie aja reeglitest, muutumata selle juures friigiks või ühiskonna heidikuks.

Try me.

By my side

"Vaata kui imelikud sokid tal jalas on".. nurises sõbranna televiisoris nähtu üle. "Aga sellel ei ole ju tähtsust .. elu läheb omasoodu edasi nii või teisiti". Ruumis olijad suunasid pilgud minule, looney' le, kes oli cuba libre' t trimpama hakanud.

Läbi raskuste tähtede poole. How the hell the stars made it up there anyway?

Tänane hommik oli teistmoodi. Istusime ja arutasime rahulikult, mis olnud, mis on ja mis tulemas. Kui olin kunagi arvamusel, et meie perekonda võib pidada "läbi põlenud perekonnamudeli algatajateks" siis pean enda sõnasaba ja mõttelendu pidurdama. Me oleme seljatanud raskused ning seljatamas minevikku, parandamas tehtud vigu ning ennetamas uusi.

Möödunud nädal meenutas kõige rohkem kooslust: kaootilisus segatud banaalsusega, kaunistuseks vahukoore tups.

Ühistranspordiga sõites tulevad mul kõige pöörasemad ideed ning ettekujutused inimsoo põlvnemisest. Näiteks 2 päeva tagasi olin ma veendunud, et me oleme mikroorganismid makroorganismis. Me oleme kellegi punased verelibled, kes omakorda on kellegi teise valgeverelible, näiteks. Ja loetelu oleks pikk.

Ritaga neljapäeval shoping-tuuril olles jäi hammaste vahele lause "tibide elu on muretu".

Täna lõuna paiku külalistega juttu ajades sai jutujärg hoo sisse kui arutusele tuli riigikogulaste palgasüsteem. Põhjendamatu ning tavakodanikku alavääristav mõõdupuu on arvatavasti jutuaineks nii mõnegi eestlase kodus ning ehk kunagi jõuab see ka arutusele riigikokku, siis küll juba palgasüsteemide võrdsustamise teemana, mitte lisatasude määramise jutuna.

What it feels like to fly?

Aegamööda. Aegamööda muutub kõik see mida teeme mõttetuks. Samas on see arengu etapi hüppelavaks teisele põlvkonnale. Uuele ja huvitavale. Mitte huvitavamale.

Niisiis, pole tähtis, mis sul seljas on või kuidas sa istud ja kõnnid ning mis värvi su juuksed on. Unusta piirid ning sammu püstipäi edasi sest eilset mäletavad vähesed.

Valvel olla

Suur pettumus.

Meie riigipapad siiski ei oska seda riiki juhtida.

Kardetakse, vassitakse, välditakse ning lükatakse probleemid enda pea kohalt teiste supikaussidesse.

Lenin sa oled üllas .. haha, mis on riigi juhtimisel tegu üllusega?

Päevapealt lisati uusi töökohustusi. 25% teisest tööpostist on minu kanda. Esimest korda näen seadusi ning minult oodetakse tulemusi nagu kuldkalalt soovide täitmist. Mida ei saa selgeks üleöö, tuleb endale selgeks teha üle kahe öö. Ja nii ma õpin.

tik-tak-tik-tak

Jones, mrs Jones

Esmaspäeva hommikul tundsid ninasõõrmed juba kevade lõhna .. ning terve tööpäev möödus mõnusas suminas - kevad tulemas.

Täna, kolmapäeval, võttis külmataat jälle ohjad enda kätte ning jättis kevadlinnukesed jalalt jalale hüppama.

Oh why.

Meil on töö juures tore jälgida inimesi. Pisike ametikõrgendus tõstab mõned taevani. Ning käske ja korraldusi täidetakse ainult endast kõrgematelt. Aga pole hullu, väike sosin juhataja asetäitjale ning kord on majas. "Mis tähendab, et ei saa?!
Ahh, see kevade lõhn oli nii hea ..

Istusin bussis ning kuulasin oma muusikat. Bussist väljusid kaks noort inimest ning millegipärast jäin neile järele vaatama. Kui tore, noored hoidsid väikestest sõrmedest kinni. Eriti tore oli veel see, et noormees oli minu endine klassivend, kellel tüdrukute seas gümnaasiumi ajal erilist lööki polnud. Teadagi ju, et sellises noorukieas ei vaadata hingega ja mõistusega noormehi vaid kiigatakse ikka nende poole, kellel on fame'i ja sulli ning blingivad nii, et teevad harakatelegi silmad ette (nb, minul oli IQ'ga noormees sellel ajal :)).

I have to figure out how to get what I want.

PS! Ja varsti on kevad. St palju rohkem paarikesi :) Kui tore :)

The way I see it

6.53. Nagu kellavärk toimib meil bussi graafik.

Istun bussi, loksun linna poole, et asju ajama hakata. Raha teenida.

Istun bussis ja .. olles loksunud 3 minutit liuglevad mõtted sinna kohta, kus on inimestel "unistused" laegas.

Kui ma kohe midagi ette ei võta, siis juhtub, et suvel olen ma esimese lennuki peal, et lihtsalt minna. Sest tunne, et elu ei saa korralikult elatud on pidevaks kaaslaseks. Vot sealt laekast "unistused" hakkas mind kummitama tunne, et aeg liigub liiga kiiresti, varsti võib olla hilja .. liigu, jookse, pane asi jooksma .. hüppa, võimle, mine, tee ja ole!

Töö juures olles ajasin asju ja teenisin raha ning läksin ülemuse jutule. Pakuti välja, et hakkaksin tsipake vastutusrohkemat tööd tegema.

Õhtul kodus istun ja mõtlen, et kas ma mitte hetkel ei tööta oma unistuste vastu?

Siilile, kes tunamullu majast mööda jooksis, oli samuti selge, et minust pereinimest ei saa. Niipea mitte. Lastest on tore rääkida ja ninnu-nännutada, kuid karjäär, naised, karjäär.

Ja milline piiritu vabadus on ilma kohustusteta. Jah, tõsi, kunagi võib piiratu vabadus pöörduda üksinduseks. Aga see on alles tulevikus. Ja siis olen ma teine inimene.

Rääkides karjäärist, kas kellelgi on lõputööjuhendajat pakkuda?!

Helmut, do you have a new hairdo?

Välk selgest taevast ma ütlen! Välk!

Istun mina töölaua taga, ees laual tööasjad, kolleegidega tööjutud, tööga seotud telefoni kõned. Olin tööl. Tööööööl. Kui järsku ühtäkki saadeti Helmuti poolt sõnum - Saame kell 18.00 kokku dzingli hottellis tuba 140.

Hetkeline vaikus tööasjades.

Kes see Helmut on?

Kolleegidega saime kõhutäie naerda reklaamikampaania julge etteaste üle. Kõik siivutud armukesed ja muidu kahtlased mehed nüüd liiguvadki hotelli poole..

.. aga siiski, ma pole kuulnud mitte ühestki sellisest reklaamikampaaniast .. veelvähem kirjavigastest kampaaniatest .. ja .. Helmut? Mitte kuidagi ei seostu selline asi reklaamiga. Halva reklaamiga, äärmisel juhul.

Lund sajab!

Meeletult mõnus! Ennem juba lumi kui vihm :)

Ja siis juuksuris käisime, Ritaga. Täitsa rahule jäin. Rita ei hoiatanud, et minuga tegeleb see sama juuksur, kes temal lõpusoengu metsa keeras .. vähemalt ei õnnestunud tal see minu juustega .. kuigi jupi 20 cm lühemad on küll .. kui mitte rohkem. Taotuslikult lühemad. Harjumatult lühemad.