Keemia

Kui ma tavaliselt pärast tööd muusikamaailma sukeldun, siis täna ütles mu iPod'i pisike aku üles ning jättis mind reaalsete helide keskele.

Lahtiste kõrvadega (on selline asi võimalik?!) bussipeatuse poole kõndides juhtusin kuulma nii mõndagi. Bussipeatuses seistes kuulsin ja nägin aga paratamatult liiga palju. Virrvarriline tänavamelu on huvitav, kui selleks on tahtmist. Täna unistasin aga maalilistest maastikuvaadetest ning tekist ja padjast.

Aga mis mind häiris. Ema, alla 6 aastase tütre ja pojaga jäid minust 2 sammu tahapoole seisma. Ema kurjustas tüdrukuga: "Istu maha ja loe raamatut". Ma pidin pilgu taha suunama veendumaks, et ma ikka õigesti mäletan - mu selja taga ei olnud pinki kuhu istuda. Pisike tüduk kuulas vaguralt ema sõna ning istus betoonist muhu peale (need, mis on autotõketeks tee peale veetud). Pärast kurjustamist kannatas ema ilmselgelt suitsunälja käes ning mõtlemata oma lastele, süütas sigareti, et siis mürki laste poole pahvida.

Lapsed, lapsed .. üks tuttav virtuaalses maailmas kurjustas, et mitte kõik ei tohiks lapsi saada.

Pilk jäi pidama ühele noorele emale ja ta pojale, kes võis olla 10 aastane. Ema köitis mu tähelepanu oma bling-blong oleku ja näol ilutseva ebanormaalse kiirituse värvi tõttu. Kui siis kahene seltskond minust lõpuks mööda jalutas, näitas poeg emale parasjagu keelt, mis oli Fantast oranžikaks tõmbunud, mille peale ema kostis: "Õudne keemia on see ikka".

Poleks keemiat, poleks sind.

Pole head, ilma halvata. Vice versa.