Vastused

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
22.06.1998.a. 8 klassi oli selleks ajaks selja taga ning kui mu mälu mind ei peta, siis liikusime terve perekonnaga vanaema juurde. Kuna tol ajal meil autot ei olnud, tulid meile järgi isehakanud onu ja temaga koos tema jubedad nähvitsad, kes iga kiirema liigutuse peale sind hammustada tahtsid. Tol ajal oli tähtis, et suguvõsa koos käiks. Või siis vanemad tahtsid, et meile selline mulje jääks .. igatahes oli see viimane jaanipäev koos sealpoolsetega. Aasta hiljem kolisime ära ning polnud enam huvitatud suhtlemast.. sealpoolsetega. Liialt närveldamist.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
Ei pea "to do" liste.

3. Lemmiksnäkid?
Kurk. Igas olekus. Töö juures meeldib närida kartulivahvlit.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Haha .. kasutaksin selle endale ja teistele. Arvestades inflatsiooni .. siis ega miljoniga enam midagi teegi. Kuigi ära ei ütleks :) (PS! Kindlasti veedaksin aega taas välismaal)

5. Kohad, kus oled elanud?
Tallinn - Veerenni (2 aastat). Harjumaa - Loo alevik (2 aastat). Harjumaa - Jüri (9 aastat). Harjumaa - Jõelähtme (vähem kui aasta). Harjumaa - Patika (päris kodu-kodu tunne). Viljandi - Olustvere (õpingud). Tallinn - Nõmme tee (õpingud). Tallinn - Tammsaare tee (pool aastat). Tallinn - Õismäe (teine pool aastat). USA - Long Island (õpingute ajal). USA - Philadelphia (aasta). Hetkel tagasi kodus.

Teatepulga matan siinkohas maha. Hiljem hea meenutada :)

Camus

Põhikooli ajal kohustuslikust kirjandusest meeldis enim Camus ja Sartre looming. Kaks poolust. Põrgu, see on teised ja põrgu, see oleme me ise. Ka täiskasvanuna leian ma ennast raamatupoes nende kahe raamatuid lehitsemas. Oh be blessed, my literature teacher.

"Sisyphose müüt" Albert Camus'lt ootab riiuli peal mind kannatamatult. Nii kannatamatult, et hommikul esimese asjana avan raamatu ning loen lehe kaupa kuni tunnnen, et nüüd pean pausi tegema ja mõtlema.

Reisiplaanid loksuvad tasapisi paika. Kuigi 14 päeva asemel viibime võõrsil 7 päeva. Põhjus lihtne: töö. Minu reisikaaslane (ema) on sidunud ennast edasilükkamatute töökohustustega. Seega minu unistus - Lõuna-Itaalia, jääb tulevikku. Põhja-Itaaliast otsustame enim rõhku panna Veneetsiale ning Toskaana maakonnale. Aga plaanid on muudetavad.

Appi, päästke, külalised. Minu kodu on minu kindlus ja ometi nad suudavad üle ukseläve pääseda. On need küpsised või naerusuud? I'm defeated.

Kiiiiiinoooooo

Jane Austin ei ole kirjanik, kes minu lugemisharjumusi muudaks. Ta ei ole kirjanik, kellest huvituksin .. KUID, temast valminud film oli täitsa meeldiv. Meeldis kaameramehe töö ja võtete erinevus. Mingil ajal olen tabanud ennast filmi ajal aimamast, kuidaspidi kaamera liikuma hakkab või kuidas keegi on kaamera suunas asetatud. Seekord mõtetesse ei jäänud, üllatusin vaid positiivselt, kui nägin filmis pakutavaid "kaadri lahendusi".


Jah, hingelt romantikutele see film sobib :)


Paramparaa ja pamparaa. Kolmapäeval läksime R'iga Narniat vaatama. Paljud teised fantaasiafilmid liiguvad minust mööda kui päike kuust, kuid see sari on sobilik minule kui põhjanael kuu suhtes. Kapish? Meeldib. Palju palju meeldib. Rohkelt.


Jaa .. weird.


I've been busy, so busy with school and work. No time to play. Yet.

110

Täna kodu poole sõites jäin taevast imetlema. Ilus oli .. keerukujud taevas olid kui näitemäng omaette, teistsugusele publikumile.

Patikale jõudes jäi eemalt juba silma kamp noorukeid, kes bussipeatuses õlle libistasid. Ja siis juhtuski "the happening".

Meie sõitev auto sai tabamuse vineerplakatiga. Pauk oli kõva ning auto pidurdamise vilin veel suurem. Minu telefon valis koheselt numbri 112. Lihtsalt pea ei võtnud, mis numbrit valida .. ja esimene valik langes numbrile 112. Isa hüppas autost välja, kolm noormeest, ilmselgelt kärbseks joonud ennast juba, tulid isaga ärplema ning kui isa ähvardas, et kutsub politsei, siis hakati telefoni ära kiskuma. Naised autos kisasid, et isa sisse tuleks, sest politseile oli juba teatatud.

Kui aga sõitsime eemale ning ootama jäime, tabasid noored ära, et siiski on politseile teatatud. See, kes viskas plakatiga, pani võpsikusse jooksu. Kuna aga politsei kohalejõudmine viibis, siis arvas mees, et ju on ohutu välja tulla ning seda ta ka tegi .. ainult, et kaasas oli miski uus pulk, mida arvatavasti jälle "nalja viluks" loopida. Siiski ega ta lähemale ei jõudnudki tulla, politseiauto kimas meie suunas.

Noortel jäi õigust ülegi. Kasutati tavalist taktikat: "Meie teda ei tundnud ja mida te üldsegi kisate siin". Politseile hakkasid aga kõik vastu ..

Kui jube. Noored nolgid sellised. Tütarlapsed arvasid olevat juura lõpetanud ning nõudsid seletust, kas nemad siis süüdi on, kui mingi võhivõõras asju loobib. See, kui sina akent sisse ei löö, kuid aknast sisse ronid, ei vabasta sind veel süüst.

Avalduse kirjutasin mina. Juba põhimõtte pärast. Autol on küll kasko kindlustus ja seda viskajat ei tabatud, ei taha ma uskuda, et nad seda tüüpi ei tundnud.

Jube. Prr .. need nõmedad vabandused .. a'la ootavad bussi (viimane buss oli juba ammu läinud), ja kui nemad auto juurde tulid tahtsid ainult veenduda, et see "viskaja" midagi hullemat korda ei aja ..

Sad, sad story.

Ja kui see puujublakas oleks auto aknasse lennanud?

Kaitse ennast!

Sättisin ennast varakult koolimajja teele, et vaadata ja õppida teiste kaitsekõnedest.

Kui jube. Massimõrv. Õudne. Lohutasin ennast vaid mõttega, et ega minul siis ju halvemini minna saa .. sest halvimad stsenaariumid tundusid juba ära olevat. Ehedamad näited: Sinu töö ei vasta pealkirjale; Sinu töö ei täitnud püstitaud eesmärki: Ma ei lugenud su tööst selgeid eesmärke välja; Kas Teie perekonnas on esmane keel eesti keel? Selliselt kirjutavad vaid inimesed, kelle esmane keel pole emakeel; Sinu isiksus ei ole välja kujunenud; Sa oled ebalev.

Ja siis kutsuti lavale Aira Perekonnanimi. Just nimelt Aira.

Presentatsiooni algussekunditel olin närvis, kuid suutsin ennast koguda ning esitluses keskendusin peamiselt konkreetsetele eesmärkidele ja tehtud uuringule. Nii nagu nõutud. Ja ometigi, olin õnnelik, et lõpuks ometi saab selle jamaga ühele poole.

Ja siis ta hakkaski .. emotsionaale terror. Kõiksugused õigustused teemal: komisjon peabki kontrollima inimese vastupidavust on bull shit. Poleks ma näinud 9 enne mind esinenud inimest, oleksin ehk nõustunud, kuid siiski kujunes kaitsmisest pigem poolehoid lemmikute ning vihavaen mitte teada olevate õppurite suunas.

Esmased süüdistused langesid juhendaja ja retsensendi valikult. Kes see on Teie retsensent? Mida ta teeb? Mida Teie juhendaja teeb? Kus ta töötab? Selle peale jäin vait .. polnud õrna aimugi, kus ta töötab .. ja kas töökoht oleks muutnud asjade käiku? Vaevalt ..

Järgnes süüdistus, et komisjon pole kindlasti mitte nõus juhendaja ja retsensendi poolt pandud hindega "suurepärane". Nemad panevad tööle hindeks 1. Ilma põhjenduseta loobiti lause õhku .. nagu tegu oleks komisjoni ainuvalitsemisega .. mis ei kuulu arvustamisele.

Järgmine etteheide: "Kust te võtate aluse oma väitele, juhiabid kui büroojuhid?" Oleksin tahtnud küsida, kas nad töökuulutusi jälginud pole? Minu vastuse peale itsitasid komisjoni liikmed valjuhäälselt. No tule taevas appi .. Kodus lohutas vend, et küsinud, milles nali, oleks saanud ka ehk naerda.

Pikkisilmi oodatud grande finale't ei tulnud ega tulnud .. möödus 10 siis 15 minutit. 20 minutit sai läbi ning kui siis komisjon lõpuks leidis mahti oma ebaväärikates süüdistustes ka minult seletusi küsida pani i-le täpi eriala õppejõud. "Teie töös läbiviidud uurimus on null, pilootuuringut ei tohi läbi viia". Nii ma siis seisin, puuga pähe saanud.

Lõppsõnaks vaevus ennast püsti ajama komisjoni esimees (nimesid nimetamata, eelnevalt juba kohtutud tädikesega ning esmamulje temast pole tänaseks muutunud), kes siis võttis minu "kaitse" kõne kokku sõnapaariga: "Hämmastav, kas te loodate selle tööga magistrisse veel minna? Ärge seda küll tehke". "Sa (siin muututi isiklikuks)oled lahmiv natüür, Sul on vist olnud õnnelik lapsepõlv .. " Mida kuradit mu lapsepõlv sellesse päeva puutus?

Lõppsõnaks anti ka mulle aega, milles tänasin komisjoni liikmeid objektiivse arvamuse eest ning lahkusin kõnepuldist sirge seljaga. Ukse taha jõudnud, hakkasid aga iseenesest pisarad voolama. Oh well, voolaku. Enesetunne oli niivõrd sant, et koju jõudsin alles 4 tundi pärast kaitsmist ning kuna olin arvanud, et läbi kukutati nii või teisiti, siis ei võtnud ka kooliga ühendust, et teada saada .. mis siis ikkagi minust sai.

Hommikul tööpostil kolleegide tungival palvel helistasin kooli ning selgus, et sain läbi. Wehuu. Pisardasid kõik golden girl'id. Ära tegin. Üks etapp selja taga .. apelleerimisele ei mõtlegi, kuigi alust oleks. Minu poolt läbi viidud uurimus ei ole kohe kindlasti null, kuna sarnaselt minuga on ka eelnevatel aastatel läbi viidud pilootuuringuid ning muid tõsiselt võetavaid etteheiteid ei olnudki neil ju. Aga apeleerrimisele järgnevat kaitsmist ma enam läbi viia ei suudaks .. oh ei, tänan. Minu eesmärk oli vaid läbi saada.

Esmaspäev terendamas

No on ikka ..

Ja nüüd lubadus, et elan oma allesjäänud 60 aastat vähemalt enesega rahul olles :)

.. Biaatch.

Speech! Speech! Speech!

Koostasin oma lõpukõnet ja ühel hetkel avastasin ennast mälestustes istumast.

Alates sellest päevast kui saabusime R'iga Nõmme tee 5 ühikasse, kuni päevani, millal sealt välja kolisime.

Ja sellega ka tudengielu lõppes. Ma võin küll minna edasi õppima, kuid seda ehtsat ja õiget tudengiks olemise tunnet enam ei tule.

Nüüd on uued tunded, olemised ja sihid.

Ei leidnud ju

Facebook oo facebook. Ära aja plära. See, et ma klikin, et teada saada, kes on klikkinud "Yes" on me ei tähenda veel, et .. ja las ma kasutan sinu sõnu: "Aire found people who clicked "yes" on her". Tutkit, portaalike. Mehed on ju .. anonüümsed.

Täna tööl oli huvitav olla. Kõik teised hädaldavad, et ma peaks ikka koju minema .. ja ravima. Aga see, kas ma ka haigena ennast tunnen ei huvita kedagi. Tundsin ennast paremini kui eile ning õhtuks oli ausalt täitsa tüütav kuulda, kuidas ikka seda jutuhalinat üles keriti, et oi mis sa piinad ennast, mine ja joo teed kodus. Tsiteerides Ansipit: "No tule taevas appi .."

Tore kui huvi kolleegi tervise vastu, kuid teinekord piisaks ka objektiivsest vaatlusest - oma toa nurgast.

Tööd on mul küll. Sõna "Aitähh" oleks teinekord päris tore kuulda. Mis tore, elementaarne.

Ma peaksin siiski õigust õppima minema ..

Counting down the days

Veetsin oma eilse õhtu palaviku ja Cherbourg’i vihmavarjude seltsis .. ja sealt ka hull idee Veneetsiast otse Prantsusmaale lennata. Huvitav, kas .. vaatab.

Niisiis. Haige teisipäeval ja kolmapäeval. Teisipäeval ajasid mu golden girls'id kontorist lõuna paiku koju .. ravile. Kolmapäeval, täna, olingi laip ja homme üritan tööle jõuda .. sest haigus ei taandu enne kui teda ära ajama hakata. Ja mul on vaja tööd teha.

Palju õnne emps. You did it! Töövahetus sobib sulle suurepäraselt :)

1 kuu veel