Home of Casanova (I)

02.07.2008, Tallinn 23.30

Koti heitsin voodi peale, et oleks parem ülevaade asjadest, mis juba pakitud ning mis alles ootejärjekorras. Asju sai kotti nii palju, et luku sai kinni tõmmatud alles pärast mõningast koti peal trampimist. Piltlikult. Alt kostus juba närviline isa hüüe. Aega polnud enam juukseid sasida. Oli vaja jõuda veel Lasnamäele. Suures korrusmajas ringi seigeldes jõudsin valele korrusele, siis õigele korrusele ja siis lõpuks sain ka boarding pass'id välja printida. Algas võidusõit ajaga. Bussijaama jõudsime 10 minutit varem. Meie võit.

03.07.2008, Tallinn 00.37

Teekond Riia Lennujaama poole.

Lennujaama jõudsime ~5 hommikul. Enam-vähem, täpselt, parajalt just selleks ajaks, kui päike oma kollakat punakat palet näitama hakkas. Päikesetõus oli ilus. Isegi väsinuna. Pildil askeldan hommikul vara boarding pass'idega.

Tänu priority boarding'ule saime teistest varem lennukisse ning vabalt koha valida. Odav Ryanair tasus ennast siiski ära.

03.07.2008, Milan, Orio al Serio 13.20

Mulle meeldib .. kolepalju meeldib lennukiga õhku tõusta ja maanduda. Kahjuks ei meeldi mulle vahepealne osa, kus lihtsalt istuma ning ootama peab, millal jälle hea osa algab. Aga õhku me tõusime ning üllatavalt vara eemaldati pärast õhku tõusmist turvavöö tuluke. Olgu öeldud, et lennuk oli alles kõrgust kogumas ning pöördel. Tõstsin kulme ning teatasin kaasreisijale, et tiba vara veel wc-sse tormata. Lend kujunes üsna raputavaks. Maandumisel ei suutnud minu kaasreisija enam vastu pidada ning karjatas. Oli see siis vanusest või liigsest pingest .. Reisi lõppedes avaldasid reisijad piloodile plaksutamisega tänu. Tundus tõesti raske maandumise moodi. (Riia lennujaamas kasutatakse reisijate saabumisel samu väravaid, kui ära lendamiselgi.. seega oli üsna huvitav jälgida, kuidas mõned saabunud reisijad väljapääsu lennujaamas otsisid)

Welcome to Italy. Lämbe õhk ja sigivad sagivad inimesed. Kui vaid oleks time freezing remolte. Õhuniiskus ei olnud siiski võrreldav Miamiga. Küll aga Eestiga. Oli lämbe.

Kuidas siit rongijaama saab? Lennujaama vasak tiib oli saabuvatele reisidele ning rendi-osta-vaheta-müü koht. Kuna lennujaam ei olnud raudtee lähedal pidime ostma pileti Bergamo'sse, et sealt rongiga edasi vajalikku kohta jõuda. 3.30 ja buss nr 1. Grazie. Väljas seisis aga palju palju busse ja sagimist oli palju palju rohkem kui sees. Ühelt bussijuhilt informatsiooni küsimine osutus edutuks. No english. Ja no english oli 99% reisist. Närvesööv.

Lõpuks bussijussikeses ning sõidusuunaga raudteejaama poole hoidsime hinge kinni, et mööda ei sõidaks .. ja et liiga vara maha ei astuks. Keegi juhatada ei osanud ja keegi meist aru ei saanud.

Bussist nr 1 maha astudes sai selgeks, et oleme sattunud kuhugi, kuhu pimedas sattuda ei tahaks. Tegelikult oli Itaalia linnadega ühtemoodi .. pimedas sinna sattuda ei tahaks. Kui linn ei kubise turistidest, siis pimedas sinna kosserdama ei soovitakski minna. Olenevalt muidugi reisikaaslaste arvust ning kehaehitusest..

Bergamo oli lennujaamale lähim raudteejaam. Pisike aga töötav. Kuna sihtkohaks oli Mestre, kuhu pidi 2 rongiga sõitma, väljastati meile 2 piletit – ümberistumisega Brescias. Üllatus oli suur, kui piletimüüja veel midagi itaalia keeles meile kätega selgeks üritas teha. Aru ei saanud meist kumbki, kas meid juhatati kuhugi või meid sõimati lollideks turistideks ning sooviti piletijärjekorrast eemale juhatada.

Niisiis, meie teekond kujunes: Orio al Seriost bussiga nr 1 Bergamosse. Bergamost rongiga Bresciasse ja Bresciast rongiga Mestresse, millele järgnevalt edasi bussiga nr 11 Fusinasse. Lihtne, eksole.

Kui piletid käes, üritasime siiski ise infot hankida ja küsisime turistidele nänni müüva mehe käest, mis edasi peaksime tegea piletitega.. meile aga vastati itaalia keeles kaks lauset ning siis kehitati õlgu. Siis andsin alla .. kohalikega inglise keeles rääkida on sama mõttekas kui itaalia keelsetest teeviitadest aru saada.

Niisiis, seisime raudteejaamas, enda turvalisuse mõttes seina lähedal ning jälgisime toimuvat. Eranditult kõik pistsid oma ostetud pileti oranžikasse masinasse, mis seepeale surisema hakkas ning siis templi löögi häält tegi. Ohohh, jälgisime itaalia imet ning aru ei saaud, miks kurat nad sedasi teevad. Püüdsin nobedalt turisti hordi kinni ning pärisin, kas nemad teavad midagi sellest süsteemist. Kõik olid nõutud ning ütlesid, et niipalju kui nemad teada on saanud, teeb see masin pileti kehtivaks. Kuna minul oli aga kaks piletit, siis soovitati mul mõlemad komposteerida. Little did I know about the trenitalia system.

Piletid komposteeritud jäime perroonile rongi ootama. Polnud me ka eriti kindlad, kas õigel perroonil olime. Turistid on silmapaistvad .. räägivad võõrast keelt ning näevad teistmoodi välja .. nii ka meie. Meid uudistati ning puuriti silmadega. Kuna emaga oli pidevalt arutelu ning info vahetus toimus eesti keeles, siis võisin kindel olla, et keegi meist aru ei saa ning keegi meid ka segama ei tule. Hah, guess again. Kohalik jultunud pätt ja kaabakas arvas, et jube vahva on turistide kulul nalja teha .. tuli suitsule tuld küsima. Itaalia keeles. Mina olin hämmingus .. peale selle, et neil huumorimeel puudub on nad ka lollid. Kas ta tõesti arvas, et me vastame talle tema emakeeles? Ühesõnaga, vastasin inglise keeles, et me ei suitseta ning vehkisin ka igaksjuhuks kätega liigutusi, mis kinnitasid öeldut: EI.

Mina olin nördinud. Rahvus, keda pidasin suhtlemisaltiks ning viisakaks, osutus kõigeks muuks .. nad osutusid itaallasteks.

Perroonil hakkas mind häirima kahtlus, et mingi loogika peab ju ka sellel komposteerimisel olema. Ja siis jõudis kohale: kas ma ikka pidin mõlemad piletid siin kehtivaks tegema? Ümberringi vaadates ei kohanud ühtegi inimest, kes oleks oma välimusega meenutanud rahvusvahelisemat isiksust. Üks noormees aga tundus olevat raskemuusika austaja ning riietusest järeldades meeldis talle Slipknot. Olin rahul. Lõpuks ometi metalimees. Nemad ikka midagi oskavad. Ja voila! Oskaski. Ütles küll, et tsipake räägib aga seletas piletisüsteemist Itaalias puhtamas inglise keeles, kui lennujaamas ja kusagil mujal meiega suheldi. Ja siis saime teada, et oleksin pidanud ikkagi ainult ühe pileti kehtivaks tegema ning teise seal, kust rongile lähen. Mis tehtud, see tehtud. Kuna esimene rong hilines 10 minutit siis tormasin alla piletit vahetama. Meesterahvas, kes piletit ümber hakkas vahetama ei osanud jällegi inglise keelt .. näppude ja käte ja jalgadega selgeks tehes, et soovin uut piletit ühmas mees midagi itaalia keeles ning hakkas arvutis klõbistama. Nii, kõik see tehtud näitas näpuga kassa aparaadi poole – 3 EUR’i. Oh sa pühade püss .. rahakoti jätsin ju koos emaga perroonile rongi ootama. Kehitasin õlgu ja tormasin minema. Torssis enda ja selle müstilise paiga peale rebisin tagasiteel pileti puruks.

Perroonile jõudnud avastasin, et rong on ees ja uksed kinni. Meiega oli rongist maha jäämas ka teisi inimesi .. lihtsalt nad müüvad pileteid ning ei arvesta reaalset ohtu – rong võib minema sõita. Metalimees oli aga rongile jõudnud ning tegi seest uksed lahti. Tore. Rongis rahunedes hakkasime asja analüüsima. Rong Bergamost Bresciasse sõitis 1 tund. Kuna rong hilines 15 minutit siis ei olnud kuidagi reaalne, et jõuame järgmisele rongile, kuhu meile pilet müüdi. Seega maha visatud raha juba algusest peale. Jätsime kõrva taha ülestähenduse - never ever ära osta kahte piletit korraga.

Üks põhjus, miks karta turistidest puutumata kohti – polizia. Itaalias ei ole võim mitte seaduste kanda vaid kohaliku politseibande püstolites. Politseipunktid on igas bussijaamas ja rongijaamas – nendes, kus meie käisime. Politsei ei liigu üksinda, nad õõtsuvad tänavatel kahe või kolmekesi. Enamasti kolmekesi. Nad on äratuntavad oma kostüümi ja laia lehe kõnnaku järgi. Õõvastust tekitav. Neid silmates sa tead, et korruptsiooni tõkestamine siin riigis on ilmselgelt ebaõnnestunud. Niisiis, nad patseerivad kolmekesi, irvitavad oma päikesest põlenud nägudega ning ajavad oma jalgu kõndides hareli.. mine tea, äkki väikeste meeste sündroom. Justkui tahaks iga ihukarvaga viidata – mina, see olen seadus. Ja võimu neil on. Nad astuvad ligi suvalistele inimestele ning küsivad dokumente. Iga kahtlasemgi, kes neile teele ette jääb peetakse kinni ning viiakse oma “jaoskonda”. Mis neist seal saab, keegi ei tea .. välja tulevad pooled kinnipeetud.

Rongiaknast avaneb maaliline vaade Itaalia küladele. Ilus. Viinamarjaistandused, villad, mäed, lambad ja kõik see, mis kuulub eheda maaelu juurde. Šokeerituna aga rongijaamas juhtunust ning korruptiivsetest politseinikest, ei julgenud ma aga fotokat käes hoida ning fotosüüdistused Itaalia maaelust jäävad lugejatele siinkohal kättesaamatuks.

Brescias ei avanenud Bergamost erinev vaade. Politsei kolmekesi perroonil patseerimas, perroonid täis inimesi, itaalia keelsed viidad ning kohati turiste, kes kõik omamoodi asjadest aru saama hakkavad.

Kuna Bergamost väljastatud piletid olid nüüd raisus – ühe rongi hilinemine ei hoia teist rongi kinni, siis suundusime uusi pileteid muretsema. Piletid ei ole odavad.

Klienditeenindaja ei vallanud küll perfektselt inglise keelt, kuid naeratus meesterahva näol andis jõudu veelkord kätega vehkimiseks ning asjade ajamiseks. Kuumus, reisiväsimus, keskkond, kus keegi inglise keelt ei valda .. viimane oli minu jaoks esmakordne, see kõik kokku tegi mu nõrgemaks ning asjadele objektiivselt vaatamine hakkas minu silmist kaduma. Õnneks, õnneks, õnneks oli mul kaasas igavene optimist, kelle naeratus nii mõnigi kord meid täbaratest olukordadest välja aitas.

Seega, uued piletid taskus ning kehtivaks tehtud, uurisime, miliselt perroonilt rong lahkub, sest seekord polnud piletil perrooni märgitud. Ülikonnas meesterahvas, kes tundus igati sümpaatne ei osanud (üllatus, üllatus, not) inglise keelt, kuid viibutas ja seletas kätega, et perroon nr 1.

Seisime, ootasime, jälgisime kella ning siis ta tuli. Igati läikiv ning kiire. Lõpuks ometi. Naeratasime emaga vastastiku ning trügisime rongi peale .. meie niivõrd-kuivõrd läksime lihtsalt vooluga kaasa. Piletil olid küll kohad märgitud, kuid kuna meie vagun tühjem oli, siis otsustasime, et istume sinna kus tundub mugavam.

Istusime, tundsime ennast turvaliselt, sest lõppude lõpuks polnud rongis enam politseid, olime teel suuremasse linna ning aega oli veel check-in’ikski. Julgesin fotoka välja võtta ning seda imelist kiirelennulist rongi ja mööda vuhisevat maastikku pildistada. Veronas jäi rong 30 minutiks seisma. Selle aja jooksul jõudsid ka koristajad rongi puhtaks teha. Kui rong jälle liikuma hakkas oli sihtkohta jõudmiseks aega kõigest 1 tund. Olime äraütlemata rahul. Lõpuks ometi lähemale Veneetsiale.

Konduktori onu oli kõhukas itaallane. Buongiorno, buongiorno. Ulatasime naeratades piletid. Onu vaatas ja küsis: “Kas te tahate Veneetsiasse minna?” Üllatus oli suur, kui onuke teatas, et see rong on kiirrong Milanosse. Milano on Põhja-Itaalias ja Veneetsia asetus on vastassuunas Milanole, raudteerööbaste kohalt lähtudes.

Vaikus .. vaikus. Ma ei suutnud midagi ütelda. Kuidas, miks, kas .. ja kuidas ometi. 3. juuli ei tundunud meie päev olevat. Konduktor siiski trahvi meile ei teinud ning juhatas järgmises peatuses maha. Ütles, et perroon nr 1 peaks nüüd Veneetsiasse minema. Jälle uusi pileteid ostma suundudes avastasime, et olime sattunud mingile lõbustuspargi juures olevasse linna, sest ühe ainukese kassa esine oli ummistatud lärmakatest lastest ning seina ääres ootavatest vanematest. Järjekorda kui sellist ei olnud, kõik olid kobaras ja seletasid midagi. Jäime siis seisma. Ema ei suutnud naermist lõpetada .. mina podisesin ja ei suutnud enda tähelepanematust andeks anda.

Oli kuidas oli, tol hetkel olin aga pühaviha täis nii enda saamatuse kui ka umbkeelsete itaallaste peale.

Järgmine pilet väljastati 18.27. Rongi lahkumise aeg oli 18.25. Thank god, et rongide hilinemised siin maal tavalised on. Alguses tormasime küll valele perroonile ning kui õigesse kohta jõudsime, siis andsime aga jalgadele hoogu juurde, sest rong seisis juba ees. Peale jõudnud, sulges rong uksed ja alustas teekonda. Vagunid olid rahvast täis ning istusime sinna, kus vabu kohti oli. Vagunis oli 4 inimest peale meie. Väikse neegrititaga hakkas ema koheselt suhtlema ning minul jäi üle aknast välja vaadata ning nentida, et iga algus ei peaks mitte nii raske olema.

... Vicenza, Padova ja lõpuks ka Mestre. 100 EUR’i maha sõidetud, ei suutnud me oma imestust aga ära jagada – bussipileteid ei osanud me kusagilt osta. Tiirutasime ja tiirutasime. Lõpuks otsustasime, et ostame bussist. Mestre on tööstuslinn, seega suure linna tulesid sealt ei leia.

Ühtäkki avastasime, et nr 11 buss sõitis ette. Siuh, uksed lahti ja siuh, uksed tagasi kinni. Prõmmisime uste peale. Seesam avanes. Bussijuhile läheneda ei julgenud, kuna tahavaatepeeglist naeratas vastu onu, kellel hammaste asemel tina suus oli. Ja buss kihutas. Ilma piletita, tundmatusse kihutavas bussis .. õnneks kihutasime bussipeatusest mööda, kus kontrolörid seisid. Olekski ühe öö saanud ehk polizias veeta. Kuna aga tundus, et buss hakkas linna poole tagasi sõitma koperdasin juhi poole. Fusina? Juht jättis bussi seisma, avas uksed ja vehkis kätega. Ahahh. Kuna aga vastuvaidlemise mõtet mul ei olnudki, siis ilma mõtlemata me ka maha astusime. Vähemalt elus ja terved.

Seisime põrgukuumuses, keset eramajade rajooni, eesmärgiga jõuda kohale .. kus iganes see "koht" ka oli. Silmasin üle tee baari ning jätsin kaasseikleja tee äärde ja läksin juhiseid küsima. Baari ees tervitas mind juba õline itaallane klišeeliste repliikidega: bella, bella, bellissima .. Viisakana naeratasin astusin julgelt edasi. Baarileti äärde ei jõudnudki, minu "hey" peale avastasin ennast aasialaste piiramisrõngast. Ja kõik nad rääkisid itaalia keeles. Pikem meesterahvas (aasialaste kõrval tundun ka ju ise pikem) veiniklaasiga alustas vestlust inglise keeles. Ma särasin! INGLISE KEEL. Õnnepisaraid ei voolanud, küll aga arenes vestlus nii meeldivaks, et meesterahvas lubas oma veiniklaasi tühjendada ning meid ise Fusinasse ära viia. Pealegi, see on kõigest 5 km kaugusel. Kuna itaallastele tundub pere tähtis olevat, siis minu lause peale: "Yeah, but I'm with my mom" said nad ainult energiat juurde ning jutt läks ladusamaks. Viipasin ema enda juurde. Ta pidas mind hulluks. Sõge, võõra mehega, mida sa mõtled. Kaasreisija rahustamiseks ütlesin, et tüüp on omasooihar. Hetkeks mu kaaslane ka rahunes.

Autos selgus, et hr X oli elanud aasta aega Rootsis. Ilusad inimesed, ilus maa .. aga väga külmad (ja siinkohal ei pidanud ta silmas mitte ilmaolusid Skandinaaviamaades). Lobisesime tühjast tähjast, tõlkisin emale meie vestlust ja hr X oli piisavalt intelligentne, et teha vahet eesti ja vene keelel. Ta oli justkui üllatunud, et meie keel ei sarnanegi vene keelele. Jah, nii ta on. Oleme eestlased. Jätsin mainimata, et kohati külmemad kui rootslased.

Hr X oli eestlastest niivõrd vaimustuses, et ei tahtnud meid kuidagi autost välja lasta .. muudkui raputas seda kätt ja pilgutas silmi. Pakkus isegi abiks sisse registreerimisel. Aga tänasin hr X'i tema abivalmiduse eest ning sikutasin oma käekest. Vihjest saadi aru ning sooviti kõige meeldivamat Itaalia kogemust ning lehvitati veel pikalt pikalt.

Hr X ei olnud omasooihar, millest lõpuks ka minu kaasreisija aru sai .. kuigi ta pärast nentis, et maha rahustamiseks oli tal seda lauset vaja kuulda .. ikkagi vanem naisterahvas.

Kohal. (kell oli 21.15)

Check-in'is töötav blond fuuria oli järjekordne negatiivne kogemus. Vehkis kätega, seal on see ja seal on see. Olgu ära öeldud, et broneerisin kohad kämpingus .. piltide järgi oli ju super ilus. Vaade Veneetsiale ning tundus pisike kena kohake olevat. Kuna olin broneerinud 2 ööd ja siis järgmine päev ka kolmanda öö, siis püüdsin uurida, kas on ka võimalik ilma vahepealse check-out'imiseta ühes ja samas kohas viibida. Fuuria võttis seisukoha: "Ise olid loll, et nii tegid ja miks sa üldse selliselt käitusid ning mine juba minema". Kuna ma aga jäin talle kulm kortsus otsa vaatama, siis lausus, et võin homme tagasi tulla uurima.

Suundusime siis oma ööbimiskoha poole. Ja siis sain .. haha, tagantjärgi on ju tore mõelda, et millisest pa*** me ikka läbi tulime aga .. Suundusime oma magamiskohtade poole ja selgus, et see koht koosneb umbes 800'st magamiskohast - seal on võimalus olla nii telkide kui ka oma autoga. Meil ei olnud selle vastu mitte midagi, et seal masside viisi rahvast oli. Küll oli aga nende lärmavate teismeliste, haisvate dušširuumide, punastest tampoonidest tulvil tualettide ning sääskedest kõrini, kes ei mõistnud piniseda ja hoiatada rünnakust. Jaa .. seal puudus õhukonditsioneer. Itaalias, ilma õhukonditsioneerita - nagu istuks pidevalt 70 kraadisel saunalaval.

Minu reaktsioon tuppa jõudes oli ehe. Nii ehe, et minu kaaslane taaskord naerma purskas ning ütles, et rahu, kõike tuleb kogeda. Turistid ju seda teist osa Itaaliast ei näegi. Istuvad oma marmorist lossides, ebamugavates bussides ning kiidavad, et on reisinud. Tõsi.

Meie esimene päev oli niivõrd meeldejääv ning hoiatav, et pärast sellist kogemust tundus ime olevat ka see, kui me poest vett osta saime. Ime, nad müüsid. Ime, nad teenindasid. IME.

See, kuidas meile öösel tuppa taheti 5-el korral sisse murda ning kuidas reaalset pornofilmi kõrvaltoas filmiti on nüüdseks ununemas, kuid kõige nende ohete ja ähkimise kõrval on siiski see odav võimalus ringi reisida ja maailma näha. Kõik muu on lihtsalt boonus. Päris elu.

Kindlasti jutt jätkub .. sest öid oli veel mitmeid :)