17. november 2008.a. sain mina tädiks. Tirts on iseloomuga ning kohati ülimalt proffessorlik. Uhke tädi teeb vahetustega koolitööd ja tita gaasivalude leevendamise kükke. Õnnelikul tädil on lauliku repertuaarid juba tirtsule ette kantud ning nüüd on käsile võetud improvisatsiooni voor. Muinasjuttudega pole eriti sügavuti veel tegelenud. Niff-Niff, Naff-Naff ja Nuff-Nuff on aga siiski juba taaselustunud.
Värske emme on väsinud. Öösiti 4h uinumist ning vähene lubatud toidumoon jätavad jälje. Raskekaallane on võistlemas taas kord kategoorias - sulgkaalulised.
Jah, kes oleks arvanud, et pärast rasket push'imist süüa ei saa .. Või, saab ju. Aga õhtuse une nimel peab millestki loobuma. Nimelt ei mõju mitte ükski toiduaine hetkel tirtsule hästi. Porgandi ja teraleivaviilude dieedil olev emme on ise aga ülimalt rahul olukorraga. Või vähemalt nii tundub. Kuigi jah, üks korralik vahuvann ja uni kuluks jubedalt marjaks ära.
Ja siis need maalilised pildid imetavatest emmedest. Haah, sohk ja valeraha. Millised piinad, kannatused .. maalilisus tuleb alles ehk kahe kuu pärast. Seni peab aga hambad ristis endale kinnitama - ma saan sellega hakkama. Üksi.
Aga E on lihtsalt super. Suured silmad puurivad su otsaesist .. pisikesed krimpsus sõrmekesed pigistavad sinu käekest, kiginad ja kaginad pärast piimalaadungit .. oegh, unustamatud hetked :)
Siiski. Sinisilmsetel ja nõrganärvilistel soovitan enne sügavalt mõtelda ja siis alles tegutseda. Samas, kõige ootamatud asjad elus pidavatki õnne tooma .. aga tänapäeval ei ela me enam ootamatuste juhtumise õhinas. Plaan ja veelkord plaan! Ainult nii saab džunglis ellu jääda. Welcome to the 21st century, y'all.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment