Eile. 30 minutit ja tango põhisammud selged. Suund olemas, neljapäeval kesktaseme trenni. Arvate, et ei suuda? :) Hehe .. ise küll kardan, K oli meeldivalt üllatunud, et sammud sujuvalt välja tulid .. ja see muusika. Oooo, see muusika. I'm driven.
Eile. Aastas 2 korda juhtun jalgsi koju minema, pimedas. Üksinda. Ja kuidas ma pimedust kardan .. Niisiis. Olin juba peaaegu koduni jõudnud, maja tuled juba paistsid eemalt. Kuulen (ja suurt musta kogu lähenemas nägin üsna pea), koer tormab minu poole. Mul olid põlved nõrgad ning peas undas mõte - jookse! Ei suutnud joosta .. koer tiirutas mu ümber, ise hingeldas.. Mõne sekundi jooksul tormas koer minu juurest minema .. metsa poole. Ja siis ei jäänud mul muud üle kui koju tuigerdada.
Täna. Hommik algas 5.36, krapsasin püsti ning hakkasin toas tegutsema .. siis sain enda peale tigedaks. 1h oli veel kallist uneaega ju saada! Tuli toas kustus sama kiirelt, kui oli ta ka põlema süttinud. Järgmine äratus toimus aga 20 minutit enne bussi väljumist. Siis oli põhjust enda peale veel tigedam olla .. lahkusin ilma meigi ja soenguta.
Mis on häirinud viimasel nädalal on need flash-backid, mida veel ju tegelikult nagu olnud ei olegi .. on ainult see tunne, et olen olnud selles kohas ja situatsioonis ka varem. Kui neid varem on minuga juhtunud 1 korda kuus, siis viimane nädal olen iga päev toolile potsatanud ja kukalt kratsima pidanud .. mis toimub?! See on ebameeldivalt häiriv.. segadust tekitav. Ugh.
Ja siis veel kodu .. kodu ei ole enam endine.
Lihtlaused.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Joosta ei tasugi koera eest. Ta peab sind sihtmärgiks ja hakkab taga ajama. Paigale tuleb jääda. Liikumatult. Siis läheb ära mingi aja möödudes. Ise.
Aga tõesti - jalad võtab nõrgaks niikuinii.
Post a Comment