Tule tuul ja võta kaasa

The week of hell. Hell no.

See nädal algas eelmise nädala teisipäeval. Seega .. on seda nädalat olnud minu elus juba päris pikalt. Ja lõpp paistab reedel. Ehk?

See algas siis teisipäeval. Kui oli selgunud, et jään kontori eest vastutama. Peaspetsialist juhataja ülesannetes. Not bad.. kuid. Kolmapäeval, enne lõunat sain telefonikõne sekretärilt: Palun Pr peadirektori vastuvõtule. Nii ametlik kõne tegi ärevaks, kas tõesti olen suutnud 24h jooksul juba midagi pöördumatut korda saata?

Oh well, läksin, istusin ümarlaua taga koos välissuhete osakonna juhatajaga ning arutasime teemat - anname intervjuu venekeelsele raadiojaamale. Siseriiklikest toetustest ja hüvitistest. oukidouki, kas nüüd on aeg mainida, et minu vene keele oskus piirdub "da" ja "net" väljenditega? Ei ole? Ahah.

Õnneks! Naasis järgmisel hommikul juhataja asetäitja (otse haigevoodist) ning vene keele küsimus oli lahendatud. Vedas! Kausiga.

Eile, oli tellitud meie majale koolitus (finantseering EL-ist). Teemal ID-kaardi kasutamine. Mhmh, lugedes koolitusmaterjale, ei suutnud ma .. naeru kinni pidada. Esimeseks pidime koolitusel õppima, kuidas "trash can" tühjendada. Kuidas tühistada printerisse saadetud käsklusi, kuidas resolutsiooni arvutiekraanil muuta .. ja palju muud "kasulikku". Koolituse lõpuks pidime ka ühe dokumendi enda ID-kaardiga allkirjastama.

So fuck forever, if you don't mind.

Jah, selliste asjadega peame vahel kokku puutuma. Kuna süsteem on vana ja minu kolleegide keskmiseks vanuseks ON 66, siis .. saan ma tihti töö juures tagasilööke minevikust.

Ja siis. Märk maha - juhatajal diagnoosit H1N1. Punkt. Aga mis mind üllatab on minu immuunsussüsteem. Kõik, kõik, kõik, kõik on tõbised, tatised, köhivad, nuuksuvad, iiveldavad, palavikulised.. ja mina püsin. Raudnael. Kas tohib, ma jään samuti haigeks? Üksi terve olla on .. väsitav.

Täna on minu nimepäev!

Kooki moosiga minule!