Diamonds!

Diamonds are a girls best friends! Diamonds are a girls best friend? Diamonds are a girls best friend?!

A material world we're living in!

Niisiis.

Istun ja muigan ning soovin MSN'i vahendusel tuttavatele juba vana aasta õhtut.

Seekord saadan vana aastat ära Ritsikuga. Omastega juba kallistatud ning kaunist vana aastat soovitud ning näen oma kullatükke juba uuel aastal.

Ilusat uue aasta algust!

Exile

Kohtulahendite lugemine vabal ajal on lõõgastuseks argielus!

Pühad olid meeldivalt kentsakad. Nalja ja naeru oli kottide viisi ning toit ei tahtnud kuidagi kappidesse mahtuda.

Rutiin! Paar inimest on jõudnud kurta oma elu rutiini rohkuse üle. Samas viriseda ja vinguda vigade üle on lihtsam kui ohjad oma elu eest enda kätte tagasi haarata ning järele jäänud aastaid siis meelepärasemalt veeta.

Iga kuu teisel kolmapäeval jõuan järeldusele, millised narrid (klounid, toim.) inimesed tegelikult on. Me toriseme halva ilma üle, me kirtsutame nina katkise sukasoki pärast, me ägestume pisiasjade peale ning tekitame endas mõttetuid keemilisi reaktsioone. Halleluuja.

Haha, ja kui keegi arvas, et 'halleluuja' vihjab mu uuele usule, siis oh well, oh well.

Vähem negativismi!

Kui on loodud suitsukambrid, siis aastaks 2089 on olemas ka negativismi kabiinid, kuhu ägestujad ning muidu torisejad iga tunni tagant oma halba energiat maha jätta saavad.

Jõul, aastavahetus

Kaunist pühade aega!

Perfect time of day

Laupäeva hommikul, kell 9, on parim vaade oma kodu akna rõdult .. paks udu on matnud teised majad oma uduloori alla ning tekitab rõduaknal uudistajas tunde 'heaven on earth'.

Mida rohkem ma teada saan, seda rumalam ma olen. Indeed.

Kuidas vastu pidada kollektiivis, kus ei tunne, et oleks kellegagi midagistki ühist ning vanusevahe erinevused on põlvkonna suurused. So to speak.

Eile avastas üks noorem meesterahvas, et majas on veel teisigi noori. Ta oli meeletult õnnelik selle üle. Kuigi ülejäänud 2 kabinetis olijat pidasid õnnest kilkavat meesterahvast pigem tülikaks tööd segavaks faktoriks, kellel ilmselgelt olid joobe nähud eelmise öö pummeldamisest.

Ja esmaspäeval tuleb 4 tunnine koolitus. Oh why the hell they could not pick another day to do that .. õhkõrn unistus kunagi ka järjele jõuda tundub kaduvat iga päevaga.

Ja eelseisvatest pühadest ei tule pühi, kui mõtted keerlevad ainult töö juures.

Tööloom. Olen tööloom. Töö ori. Ja teisiti ei oskakski enam olla.

Greatest gift is in your heart!

Ja algas. Tööpäevad on alguses toredad ja veidi ärevust tekitavad. Annan endale pidevalt aru, et tegu ei ole mängukanniga, mida kõrvale jätta, kui tuhin peaks mööda minema.

Väljas sajab vihma, taustaks mängib mahe klaveri solist Billy Joel 'New York state of mind'.

Vihm on romantiline element õdusale kaminaõhtule .. oh those sweet memories and bittersweet goodbyes.

Ma tunnen ennast Eestis võõrkehana. Vice versa oli see ju nii alguses Meerikas. Psühholoogia, psühholoogia.

Hinnad. Jooksin kolmapäeval Viru keskusesse dokumendifotosid tegema. Aga palun 80.- kiirfotod ning 60.- ööpäevane ooteaeg. Teadsin kohe kindlasti, et kusagil, kuskil, eemal, mujal on parem. On paremad hinnad. Olidki. 60.- kiirtööna ning 30.- (!) 24h ooteaeg. Kuna olin valmis ohverdama pigem oma aega kui raha siis valisin säästufotod (kui halvasti see kõlada võib, kuid kinnitan, kvaliteeti see ei mõjutanud. Olen ka kiirfotosid 80.- eest tellinud ning tulemus on sama).

Vahejuhtum fotopoes. "Teil on meeldivalt soodsad hinnad" naeratas pooleldi läbimärg klient (toim. autor). Klienditeenindaja tõstis pea ning vaatas sekundi murdosa oma hinnalisest ajast kliendile otsa ning tegeles edasi oma hetkel väärtuslikuma kliendiga - kassaga. "Oh well" naeratas klient ning sättis ennast mugavalt toolile, et siis välja võluda sümpaatseim naeratus, mida on lubatud dokumendifotole jätta. Klient ei olnud nõudlik ning lahkus pärast esimest klõpsu lausudes "Sobib küll".

Vahejuhtum uuel ametikohal. Välisuksest tõttas sisse õhinal ametnik. Olude sunnil oli ametnik pidanud sel hommikul varem töökohale naasema. Kuid oh häda, ametnik oli oma korruselt esimene, kes jõudis varahommikul kohale ning seetõttu ka maja alarmi suutis huilgama panna. Teiselt korruselt tõttas ametnik tagasi esimesele korrusele valvuritele asja seletama. Õnneks valve oli verivärske ametnikuga lahke ning protokolli tegemise kohustusest ametnik vabastati ning tütarlaps liikus oma kabinetti, et siis inimeste abistamisega tegelema hakata.

Uue aasta lubadused?

I Wish...

"Star light, star bright, first star I see tonight. I wish I may, I wish I might have this wish I wish tonight."
I wish that everyone believed...
...that you don’t have to change friends if you understand that friends change.
...that no matter how good a friend is, they’re going to hurt you every once in a while and you must forgive them for that.
...that true friendship continues to grow, even over the longest distance. Same goes for true love.
...that you can do something in an instant that will give you heartache for life.
...that it’s taking me a long time to become the person I want to be.
...that you should always leave loved ones with loving words. It may be the last time you see them.
...that you can keep going long after you can’t.
...that we are responsible for what we do, no matter how we feel.
...that either you control your attitude or it controls you.
...that no matter how bad your heart is broken the world doesn’t stop for your grief.
...that our background and circumstances may have influenced who we are, but we are responsible for who we become.
...that just because two people argue, it doesn’t mean they don’t love each other. And just because they don’t argue, it doesn’t mean they do.
...that you shouldn’t be so eager to find out a secret. It could change your life forever.
...that two people can look at the exact same thing and see something totally different.
...that your life can be changed in a matter of hours by people who don’t
even know you.
...that even when you think you have no more to give, when a friend cries out to you, you will find the strength to help.
...that credentials on the wall do not make you a decent human being.
...that the people you care about most in life are taken from you too soon.

No noo

Loll, kuhu kiirustad?

Elu on hernes

Ilusat esimest detsembrit! (Pildid eilsest fotomatkast Ritiga)

Istusin jõulukuu hommikul hubaselt diivani peal, Tehnika Maailm seltsiliseks ning lustikast edastas saadet 'Tasakaal'. Operaator oli teinud saate lõpetuseks enda kodu ümber seiklevatest loomadest ning loomi näidates lisati nende tegevusele ka 'looma suu kõneleb'. Niisiis jooksis oravapoisike üle tee ning all oli lause - elu on hernes. Tihased sädistasid puude otsas ja all oli lause - tere hommikust. Viimane klipp oravapoisist oli - kuradi külm on. Vahepeal oli lause - inimesed on nii head ja ilusad. Muigasin, oh neid idealiste.

Pinged tekitavad pingeid. Pingeline õhkkond tekitab ju iseenesest pingeid. Meie majas lõppevad pinged koera ja kassi kaklusega. Loomade närvid ei pea vastu. Sellist kodu me tahtsimegi?

Eile jalutasime Ritiga mööda Lasnamäge, Kesklinna ning jõudsime Sossimäele välja. Pange tähele, tänapäeva modernseid võimalusi kasutamata jättes! Oli meeletult, ääretult hea jautada ja lobiseda, nii tühjast tähjast, kui ka aktuaalsetel teemadel oma arvamusi avaldada.

Minu mõistus tõrgub aru saamast välispoliitikast (toimib ja ei tomi) ning elust Eestimaal. Paar aastat tagasi soetasin endale ühe mütsi. Ühe erilise mütsi. Mitte üldsegi patriootlikel eesmärkidel, nimelt meeldivad mulle selle mütsi juures need värvid ning mütsi ette kirjutatud 'EESTI'. Koht, kus peaksin ennast tundma turvaliselt, koduselt - kodumaal, siis sellest turvatundest on asi kaugustesse kolinud. Mind ei ole saatnud nende paari aasta jooksul, kui mütsi endale pähe tõmmanud olen, mitte head pilgud. Eile oli tippsündmuseks tänaval sõna 'Ansip', mida meie mütsi nähes üks kesmiselt 'juurika' välimusega mehemürakas meie poole sülgas. Oh well, räägime veel vabast Eestist.

Õhtu lõpuks bussi peale astudes hõikas Riti veel järgi: 'Ära surma saa!'. Nali naljaks, aga kas seda mütsi kandes ma mitte enda poole venelaste viha ei tõmba? Noor ja uljas, lippan ringi. Katsetaks ka vene loosungitega mütsi pähe panna, katseeksitus meetodi mõttes, kuid käsi tõrguks sellist asja endale soetama.

Ahjaa, lumeingleid tegime samuti :) Ja otse linnahalli katusel. Kontserdisaali klaasuksed võimaldasid ka toasoojust nautivatel inimestel meie traditsioonidele kaasa elada. Picture this: tulevad kaks kuju, ähkides (sest trepid on miilide pikkused) ning viskavad pikali ja hakkavad vähkrema. Siis tõusevad ning välgutavad fotokatega ning naerdes lahkuvad sündmuskohalt. Nalja said siiski asjaosalised, ülejäänud mass jäi siiski hämmingust kukalt sügama.

29.95 Eurot

Testimisele läks eile õhtul minu persoona.

Inglise keelse testi leidsin sõbra google.com abiga ning lahendamiseks kulus enda vabast ajast kõigest 20 min. Pikk ei tundunudki test olevat, pigem äratasid huvi teistmoodi küsimused ning testi ülesehitus. Niisiis, jõudnud testi lõppu ning täitnud kontaktandmete lahtrid tabas mind ebameeldiv üllatus. Tasuline.

Inimeste uudishimu on paha-kole asi. Uudishimu kadus kohapeal. 29.95 eurot maksnud isiksuseanalüüs, mis saadetakse kohe kohe pärast ülekande sooritamist sinu e-maili aadressile, ei paistnud enam isuäratav.

Oma gmaili regulaarse kontrolli käigus avastasin, et mind meelitatakse. Hea strateegia on müügimeestele alati leiva allikaks. Kahjuks on minu ümber ainult nälgivad ja külmetavad kunstnikud. Müügimehed jalutavad tavaliselt ringiga mööda.

Lugesin tutvustuse läbi ning avastasin, et saadeti üks peatükk mulle koostatud analüüsist. Tõsi mis tõsi, täppi ta läks (või siis näeme ja loeme seda, mida ise soovime). Sirvisin müügimeeste silmust veelgi ning leidsin asja, mille pärast ma kohe kindlasti sellist asja endale enam tellida ei üritagi. Nimelt on üheks peatükiks Maslowi vajaduste hierarhia koos selgitustega. Nüüd meenutame, et analüüs on koostatud Ameerika Ühendriikides, kus ilmselgelt peetakse Maslow' teadmist-tundmist kõrgema klassi privileegiks. Kahjuks olen antud härraga juba alates keskkoolist tuttav ning peale gümnaasiumi lõpetamist igal järgneval kooliaastal (so siis 4 aastat) pealekauba.

Niisiis, hari ennast Euroopas ning müü oma teadmised 'vabadele' ühiskondadele. Teenib.

4th of J 2007

Käisin reedel USA B'ga kokku saamas.

Haha.

Me käitume kokku saades siiski nagu oleksime veel Phillys .. ja teel Unisse, et panoraami vaatlemise käigus ka filosofeerida suitsetamise kahjulikkusest, eelseisvatest reisidest ning meenutada mineviku reise.

Haha.

R3 ja R5 Suburbanis kell 10 am.

B on inimene, kellega möödunut aastat meenutades ei pea vastast iiveldamiseni ära tüütama. Sest et kõik lühendid ja paigad jooksevad samamoodi temal silme eest läbi.

Täna olen olnud suhteliselt okkaline. Magnettormid. Vist.

Ja homme olen superhüper okkaline. Vanaema sünnipäev on semi kohustuslik ning kohtumine sugulastega kaasnev kohustus. Oh, have mercy on me.

Mad as hell

Bidi bidi bom bom.

Täna oli siis see päev, kui ennast 'käest lasin'. Vihastusin .. ja päris korralikult ning mõtlematult.

Sammusin õdele bussi vastu. Jalutasin, Punarebane keti otsas ning iShuffel kõrvus helisemas. Külavaheteede porised pritsmed saabaste ning pükste peal oli tühiasi. Turtsatasin ning naersin omaette. Oli hea olla. Ilm oli suurepäraselt niiske ning kopsud puhast õhku täis. Oli hea.

Sattusin majapidamise juurde, kus peetakse hobuseid. Punarebane oli ärevuses ning hoidsin teda lühikese rihma otsas, et ta hobuseid kuidagiviisi ehmatada ei saaks. Hobused olid ise samavõrd uudishimulikud, kui minu pisike kaaslane ning mingist ehmatamisest ei saanud juttu ollagi.
Sammusin pea püsti edasi kuni maja juurest lähenesid tee poole kaks koera haukudes. Oih. Päris suured. Dogi mõõtudega pudulojused. Üks jäi viisakalt aeda sisse ning minust ohutusse kaugusesse, kuid teine tuli kõnniteele. Seisatasin ning võtsin oma pisikese sülle ning proovisin ennast tee serva tõmmates mööda pressida. Ebaõnnestunult. Astusin sammu ning astus ka sammu mulle lähemale koer, kes mitte sõbralik ei paistnud.
Olin nõutu ning helistasin õele, et järele pärida, kas tema enne on koeraga üritanud seda teed pidi kõndida. Vastus: ei. Selge.
Seisime, mina koer süles ning vastas ja aias kaks lõugavat lehma taolist olevust. Möödus 15 minutit .. keegi ei tulnud välja, et oma koeri korrale kutsuda. Vihastusin .. ning palusin isalt kohaliku omavalitsuse numbrit, et oma nördimust välja elada ametniku peal, kes oma kontoris istudes vaevalt mind mõistnud oleks. Aga minu raev oli suur .. viha hoolimatute inimeste suunas kasvas, kuid kuna enda ning oma sülekoera eluga riskida ei soovinud siis astusin samme tagasi, mis peale ka koer samme tagasi astus. Selge, siit ma oma koeraga mööda ei pääse. Jäin õde ootama. Kui hobuseid talli hakati viima, suleti teed ning ka koerad kadusid talli .. mille peale jälle ohutu liikuda oli.

Tagasiteel koju olin häiritud ning peas keerles mõte kohalikule omavalitsusele siiski kiri saata, et uurida, kas ennegi selle pealt probleeme olnud. Istusin arvuti taha .. internet oli jooksu pannud. Vihapallike kasvas ning hakkas juba laastavalt mõjuma omaniku lähedastele, kelle peale oma nördimust oli vaja välja näitama hakata. Kui tobe, ma tean.

Interneti sain tagasi telefoni teel. Meesterahvas ühel pool ning mina teisel pool alustasin häkkimist. Sain hakkama. Internet olemas, viha lahtunud ning jõud otsas. Istusin ja jõllitasin tühjusesse. 2h närvitsemist ning enda piitsutamist raevuga olid möödunud ning tagajärgi pidi hakkama koristama.

Niisiis.

Olin mad as hell.

Sõnn

Lets101 Quizzes - Love Quizzes

Kukesupp

'Ei liha ega kala' - sõnapaar mis võtab kokku minu viimase aja tegevused.

Ma elan risti vastupidi oma jutule. Ma räägin positivismist ning üritan inimeste tuju parendada. Ise kükitan ja mõtlen, et kui ükskõik mul on.

Suhtumine - so what ja 'kõik on suhteline' aitab lõõgastuda ning mitte stressata tigedate ja kurjade inimeste pärast, keda nii kui nii leidub.

Jep, hämmastavalt ükskõikne.

Oh my

You Are 76% NYC

You are probably a real New Yorker, though there's a good chance you really live on Long Island.

How NYC Are You?

Naughty. naughty

You Were Naughty This Year

You Were 70% Naughty, 30% Nice You may not have been good this year... But you sure had a really good time. And nothing from Santa could top that!

Were You a Naughty Girl or Nice Girl this Year?

A monster, true monster

You Are an Alien

You're so strange, people occasionally wonder if you're from another world. You don't try to be different, but you see most things from a very unique, very offbeat perspective. Brilliant to the point of genius, you definitely have some advanced intelligence going on. No matter what circles you travel in, you always feel like a stranger. And it's a feeling you've learned to like. Your greatest power: Your superhuman brain Your greatest weakness: Your lack of empathy - you just don't get humans You play well with: Zombies

What Kind of Monster Are You?

Väljas särab noorkuu

Ei ole harjunud! Ei ole. Reede ja kodus. Niisiis sai hakatud valmistama koogipoissi, kelle kokkupanemisrituaaliks laulsin ning tantsisin köögilaudadel.

Puuhuuuh.

Käisime täna (laupäeval, toim.) sugulastel külas .. Juurus (Kaius, toim.). Muhe oli. Tore oli. Pisike sugulane oli saanud ümmargune 10 eelmine nädalavahetus. Meenutuste lahtrist otsin välja pildid pisikesest beebist, keda hoida ei julgenud omal ajal .. sest isegi veel päris beebi mõõtu olin. Ülekantud tähenduses.

Tallinnast eemaldudes uitasid mõtted psühholoogilistel radadel. Kuidas, miks ja kas üldse .. Istusin tagapingil punarebasega ning naeratasin omaette 'Oh jah, Eesti elu'.

See on juba teada, et hing ihkab kaugustesse, kuid saavutasime alteregoga kokkuleppe, et võtame kõik mis võtta annab, et kunagi tagasivaatepeeglist kuivanud ning kripsus vanamutikest kohtama ei pea.

Jipikajee.

Lalalaaaa.

Teeme ära!

Why my iTunes whispers: yeah baby?!

Tantsida!

Tšehhis toimunud rahutused panid mind e-maili saatma Ivanale, kes Prahas elades rahutusest kindlasti kõige otsesemalt kajastada suudab. Jäin vastuse ootele.

Ja mind on hakanud ebausklikuks muutma minu deja vu'd. Tervelt kaks ja pool nädalat on möödunud tugevamate ning nõrgemate mälu vingerpusside all. Hakka või Taro kaarte otsima.

Käisin Bantega linnas kolamas. Fujil said akud tühjaks ning Pentax ei saanud minuga jutule. Seega pildimaratonist ei tulnud midagi välja. Jäin B'ga hoopis arutlema teemal - beibe ühiskond.

Ohjah.

Jutlustan kõva häälega, et brändid mind ei mõjuta. Tutkit. Vahepeal pean vaiksemalt sõna võtma. Märksnõnaks: LaSenza.

Ütle mulle millised on su sõbrad ja ma ütlen sulle kes oled sina. Oh well, analyse this - nimesid nimetamata on mul neid igast eluvaldkonnast. Terve posu on itimehi. Elutõpõliseid tibinaid. Teaduskraadidega sõnaseadjaid ning muidu hipisid. Raamatupidajad on terava ja täpse keelega. Siis on kodu hoidjaid ning kodu lõhkujaid. Metali- ja diskopepud. Elupõletajatega olen teinud puhta töö, kõik on jäänud selja taha. Ptüi.

Eem .. mis nüüd?

Ahjaa, ma käisin B'ga linnarallil. Ja siis .. ma kohtusin oma õdega ning hakkasime kodu poole liikuma. Astusime Ülemistest läbi, et juuksevärvi juurde osta ning kuna õde elukaaslane oli juuksurisse kadunud jalutasime üleval korrusel ning lõbustasime ennast vaateakna nänniga.

Väljudes põrkusime kokku meesterahvaga, kellega õde jutlema jäi .. pärast sain teada, et sõber. Imelik sõber, käis teisel korrusel radikaid otsimas .. ning ma olin suht kindel, et sama tüüp oli ka all Rimis mulle vastu jalutanud. Õde naeris .. et oh neid mehi.

Mehi jah!

Mehi ja alati mehi. Pole kahtlustki.

Sügisekuu

Nädalalõpp oli kiire mööduma. Aeg pidavat lendama seltskonnas, kus tunned ennast hästi. Igasugustesse silmamondustesse ei ole usku kunagi olnud, seega oli tegu pigem aja märkamatu kadumisega .. sest kella sai tõesti vähe vaadatud.

Fotokatega varustatud ning mp3 ja iPod täis laetud, alustasid kaks meenutusteradadele suundujat oma teekonda külmal Eestimaal.

Olin vaiksem. Istusin ja mõtlesin. Ritsikas on inimene, kes oma olekuga on omaks saanud ning piinlikku vaikust lõpuks meie mõlema mõtisklemisest ei kujunenud.

Eestimaa on ilus. Avastasin, et minu eelistused värvides olid saatajateks nendel kolmel päeval - roheline, beez, must ja valge. Loodus oli nõnda seadnud.

Midagi pesusahtlisse - olen nüüd panteloonede uhke omanik. Kuigi ema reaktsioon oli naerukrampe tekitav .. küsimusele, 'Kas tead mida mina Jõgeva turu pealt endale ostsin?' arvas viimane, et eks mingid kingapaeli meenutavad olevused kotist välja võtan .. aga, naerda said kõik kui tütar mitte Victoria Secretsi uutemate leiutistega välja ei tulnud. Ema röögatas. Tütar naeris. Koer hakkas ülemeelikust meeleolust hüppama. Tundus, et kõik olid rahul.

Isadepäeva hommikul helistasin oma kõige tublimale ning soovisin suusõnaliselt õnne. Õhtuks koju jõudes saime juba kallistada ning toidumoona vahetada.

Pühapäeva öösel istusin üksi lustikasti ees ning Beefeater toonikuga tagasid hommikuks keele suulaes. Ök, kolm lahjat kokteili. Kui on olemas ütlus, 'mida roosam kleit, seda ..' siis enda vabandamiseks - minust ei ole alkoholi joojat. Ja roosat kleiti kaa ei kanna.

R

Jalutasime täna R'iga vanalinnas. Avastasime uut ja vana.

Õhtu lõppeb Maian Kärmase 2003 aasta plaadiga 'Tuigutuled'. Eriliseks lemmikuks on 'Veidi veel', mille avastasin üsna hiljuti kui '2 takti ette' saates esitas üks veerand-pool-semi-sajandik finalist selle suurepärase laulu, veel suurepärasemas ning isikupärases esitluses.

Magnifico!

Homme .. siis .. Jõgeva-Viljandi-Tartu-Tallinn.

Serj

Update'isin oma CV ja kaaskirja. Suundusin eesti tööjõuturule. Hold your head up high, right?

Kiusatustele oskan vastu anda kahe jala ning käega. Olen tublisti kasvanud, sirgunud võitlejaks, hhh.

Ma olen viisakas samuti. Naeratasin ning vajutasin 'send' lahtrikest .. kiri läks teele A'le. Oli vaja õnnesoovid edastada :)

Ma murran endale antud lubadust kohe kohe. Lubasin vaikimisi endale, et ei hakka siin blogis oma endist elu meenutama, kuid KUIDAS MA TAHAKSIN SEAL TÄNAVATEL VEEL JA VEEL JALUTADA!

Kaks möödunud nädalat olen veetnud zombi uimas. Flashback'id on meenutamist väärt. C kolis NYC'sse .. ning tema kaudu saan ennast kursis hoida oma meelispaigaga. Haiglaseks muutev tegevus - tahta olla seal, kuid elada füüsiliselt siin.

"Sa oled väike hulluke" lausus ükskord Birgit kui jalutasime taas kord oma ebamaises muinasjutus ning avastasime avastamatut.

Tunnen, et olen piirideta piirides. On see võimalik?

Loomariik

"Loomaarst selline.." oli esimene mõte oma Titat nähes. Aga sõna otseses mõttes oligi tegu loomaarstiga, kelle tegevus/tegevusetus silma riivas. Kassike tuikus oma kandepuurist välja ning otsejoones minu jala juurde. Kükitasin, et oma hellikut rahustada.


Pärast 'teeme kiisu sootuks' operatsiooni ei antud õpetusi, kuidas kassikese valu vähendada. Ainsad õpetusjuhised perekonnaliikmetele olid: "Tehke soki sugune asi ümber haava, et ta ennast lakkuda ei saaks".

Kas arstitädi ise mitte ei müü kaelavõrusid loomadele, mis takistaksid haavade rebenemist?

Ja nii me siis istusime, emaga, kahekesi ning koostasime 'soki laadset asja', et haavale panna. Ebaõnnestunult. Iga meie liigutus näis meie hellikule haiget tegevat. Andsime lõpuks alla, kui kass ennast külili viskas ning tuimalt kaugusesse vaatama jäi. Vaikne urin ning tasane küünistus minu käevarde ei heitnud meid, kahte abiandjat, kuid kassi apaatsus andis märku, et tegevus mitte kasuks ei tule.

"Loomaarst selline .." pakkusin Titale seltsi seniks kuni ema apteegist valuvaigistite järel oli. Kuigi inimeste apteeker ei olnud kursis, kas midagi inimeste omadest ka loomakestele sobiks. Jäi üle ainult öövalves olla. Esimene vahetus oli minul. Vabatahtlikult, und ei ole mul ju nii või teisiti. Poole nelja paiku vahetasime emaga kohad.

Tita ei maganud öösel. Istus ja vaatas oma suurte silmadega lõpmatusse.

Ja Tita titat oli raske eemal hoida. Marakratt, kes emmest mitte lahus olla ei taha ning kelle maailm hetkel veel mängimisest ning piimakausist koosneb.

Hakkama saime!

Täna oleme samuti valves, kuid hellik tunneb ennast paremini. Liigub ning magab, mõlemat korralikult.

Kassimamma.

3:12 am

Tere hommikust!

Und ei ole. Und ei ole olnud juba terve eelmine nädal. Kui varavalges uinumist kuidagi liigitada siis .. ehk unetuse alla.

Öö on energiat andev. Alati tuleb tahtmine suuremaid koristustöid läbi hakata viima .. siis kui teised magavad, puhkavad. Eelseisvaks töönädalaks valmistuvad.

Olen leppinud, et there's no such thing as 'my room' anymore. Muidugi võiksin kisada ja karjuda ja jalgadega trampida ning õega arm-wrestlingut madistada. Milleks? Kuigi hirmus tahtmine on neile märku anda, et NII IKKA EI TEHTA! Oh well, mis meelel see keelel.

Faulus on arg. Kassike ründab .. küüntega. Ehk on kiisukeses ema instinkti üle liia palju, kuigi pojake mängib punarebasega sõbralikult. Loomariik.

Sõbrad, go figure out. No blood relations only trust built by time .. but still. Nähvavad, õelutsevad. Kiidavad, laidavad. 'Olla või mitte olla' arutelu võiks jääda iga inimese enda kapsaaeda .. mitte küla peal jõlkuda ning poolehoidu koguda.

Inimesed. Öäk.

Mis mul on?

Mul on kogemus. Mul on maailmavaade.

Mul on julgus minna ning olla. Saada hakkama.

Terve möödunud nädal on meenutuseks, et kodu on tore, kuid aeg on edasi liikuda. Inimesed ON erinevad ning ühtset suhtlustasandit ning keelt on sageli raske leida, isegi omade hulgas.

Kannatlik olen.

Jei for me.

Wehuu, aasta vastu peatud.

50-50, et pühin kodumaa jääkirmetuse kinganinadelt ning maandun kohas, kus anonüümsus ahvatles.

Tulevikumuusika.

Ja nüüd argipäeva.