Sügisekuu

Nädalalõpp oli kiire mööduma. Aeg pidavat lendama seltskonnas, kus tunned ennast hästi. Igasugustesse silmamondustesse ei ole usku kunagi olnud, seega oli tegu pigem aja märkamatu kadumisega .. sest kella sai tõesti vähe vaadatud.

Fotokatega varustatud ning mp3 ja iPod täis laetud, alustasid kaks meenutusteradadele suundujat oma teekonda külmal Eestimaal.

Olin vaiksem. Istusin ja mõtlesin. Ritsikas on inimene, kes oma olekuga on omaks saanud ning piinlikku vaikust lõpuks meie mõlema mõtisklemisest ei kujunenud.

Eestimaa on ilus. Avastasin, et minu eelistused värvides olid saatajateks nendel kolmel päeval - roheline, beez, must ja valge. Loodus oli nõnda seadnud.

Midagi pesusahtlisse - olen nüüd panteloonede uhke omanik. Kuigi ema reaktsioon oli naerukrampe tekitav .. küsimusele, 'Kas tead mida mina Jõgeva turu pealt endale ostsin?' arvas viimane, et eks mingid kingapaeli meenutavad olevused kotist välja võtan .. aga, naerda said kõik kui tütar mitte Victoria Secretsi uutemate leiutistega välja ei tulnud. Ema röögatas. Tütar naeris. Koer hakkas ülemeelikust meeleolust hüppama. Tundus, et kõik olid rahul.

Isadepäeva hommikul helistasin oma kõige tublimale ning soovisin suusõnaliselt õnne. Õhtuks koju jõudes saime juba kallistada ning toidumoona vahetada.

Pühapäeva öösel istusin üksi lustikasti ees ning Beefeater toonikuga tagasid hommikuks keele suulaes. Ök, kolm lahjat kokteili. Kui on olemas ütlus, 'mida roosam kleit, seda ..' siis enda vabandamiseks - minust ei ole alkoholi joojat. Ja roosat kleiti kaa ei kanna.