Mad as hell

Bidi bidi bom bom.

Täna oli siis see päev, kui ennast 'käest lasin'. Vihastusin .. ja päris korralikult ning mõtlematult.

Sammusin õdele bussi vastu. Jalutasin, Punarebane keti otsas ning iShuffel kõrvus helisemas. Külavaheteede porised pritsmed saabaste ning pükste peal oli tühiasi. Turtsatasin ning naersin omaette. Oli hea olla. Ilm oli suurepäraselt niiske ning kopsud puhast õhku täis. Oli hea.

Sattusin majapidamise juurde, kus peetakse hobuseid. Punarebane oli ärevuses ning hoidsin teda lühikese rihma otsas, et ta hobuseid kuidagiviisi ehmatada ei saaks. Hobused olid ise samavõrd uudishimulikud, kui minu pisike kaaslane ning mingist ehmatamisest ei saanud juttu ollagi.
Sammusin pea püsti edasi kuni maja juurest lähenesid tee poole kaks koera haukudes. Oih. Päris suured. Dogi mõõtudega pudulojused. Üks jäi viisakalt aeda sisse ning minust ohutusse kaugusesse, kuid teine tuli kõnniteele. Seisatasin ning võtsin oma pisikese sülle ning proovisin ennast tee serva tõmmates mööda pressida. Ebaõnnestunult. Astusin sammu ning astus ka sammu mulle lähemale koer, kes mitte sõbralik ei paistnud.
Olin nõutu ning helistasin õele, et järele pärida, kas tema enne on koeraga üritanud seda teed pidi kõndida. Vastus: ei. Selge.
Seisime, mina koer süles ning vastas ja aias kaks lõugavat lehma taolist olevust. Möödus 15 minutit .. keegi ei tulnud välja, et oma koeri korrale kutsuda. Vihastusin .. ning palusin isalt kohaliku omavalitsuse numbrit, et oma nördimust välja elada ametniku peal, kes oma kontoris istudes vaevalt mind mõistnud oleks. Aga minu raev oli suur .. viha hoolimatute inimeste suunas kasvas, kuid kuna enda ning oma sülekoera eluga riskida ei soovinud siis astusin samme tagasi, mis peale ka koer samme tagasi astus. Selge, siit ma oma koeraga mööda ei pääse. Jäin õde ootama. Kui hobuseid talli hakati viima, suleti teed ning ka koerad kadusid talli .. mille peale jälle ohutu liikuda oli.

Tagasiteel koju olin häiritud ning peas keerles mõte kohalikule omavalitsusele siiski kiri saata, et uurida, kas ennegi selle pealt probleeme olnud. Istusin arvuti taha .. internet oli jooksu pannud. Vihapallike kasvas ning hakkas juba laastavalt mõjuma omaniku lähedastele, kelle peale oma nördimust oli vaja välja näitama hakata. Kui tobe, ma tean.

Interneti sain tagasi telefoni teel. Meesterahvas ühel pool ning mina teisel pool alustasin häkkimist. Sain hakkama. Internet olemas, viha lahtunud ning jõud otsas. Istusin ja jõllitasin tühjusesse. 2h närvitsemist ning enda piitsutamist raevuga olid möödunud ning tagajärgi pidi hakkama koristama.

Niisiis.

Olin mad as hell.