Preambul-girl

Eile tabas mind hea tuju. Mitte et ma üldse ei naerataks .. vastupidi, ma naeratan ning olen paremas tujus väljas olles. Mossitan üksi kodus.

Käisime Silk Sushi place'is. Ma kordan - ainuke asi, mis mulle Eestis vastu hakkab on teeninduskultuur. Kas siit võib tõmmata võrdusmärgi eestlaste ja mitte teenindajate vahel .. mine sa tea. 99% on asi siiski inimeses endas kinni. Minu arusaam heast teenindajast - sa oled seal kus sind vaja on, sa oled märkamatu, kui sind vaja ei ole. Võtke õppust aasia teeninduskultuurist! On alles osavad. Jah, Silk on mulle vastumeelne ja ainuüksi sellepärast, et teenindajad ei suuda oma ego koju jätta. Toit on ju super.

Aga eile tabas mind hea tuju. Oleks Rita minuga samuti hüplema ja kisama hakanud, oleks meid kahte hullu "kõik puhuvad" kampaaniasse sokutatud.

Motivatsioon.

Töömured haaravad mu vaba aja ning nii juhtuski eile, et Rita pidi istuma üle laua ja pead vangutama .. korrale kutsuma ning tähelepanu juhtima. Minu töö haaras mu reede õhtul enda kaissu.

Uus kolleeg on selline, kellega võime unustamatult lobiseda preambulitest, välislepingutest, määrustest ning õiguslikust seaduseloomest.

Kas ma olen kuiv inimene, kellele meeldivad kuivad seadused? Kõik mis puudutab seaduseid on minu jaoks ever so köitvad. Kaasahaaravad ning ennastunustavad ajaröövlid.

Laupäeva hommikul, avasin aegamööda silmad ning kurjakuulutav valgus võis tähendada ühte - on varajane hommikutund. Varajased hommikutunnid on omamoodi valgusega. Pigem mahedam kui terav ning unele suigutav, mitte tegudele utsitav.

Niisiis, kuna silmad juba wide open olid siis hüppasin (jah, ma lausa hüppasin) voodist välja. Kraps riidesse ning õue - puud olid lumekihist valged, koer jooksis aia juures edasi-tagasi ning kassid nurrusid aknalaual. Õhk oli värskendav.

Kell oli 7.42.