Kääbusrahvus

Memorandumid, memorandumid.

Täna kodus õhtusööki lõpetades jäin mõtetesse ning mõtlesin välja järgmise oletatava põhjenduse inimsoole. Mõttega "ühele poole saanud" asusin idees vigu otsima. Ise küsin ise korrigeerin, ise vastan süsteem.

Aga kui me oleme kõik alustanud ainuraksena? Amööbina. Vegeteerinud 3 sekundit ning uuesti sündinud. Järgmise 'tasandi' olevusena (uue ning täistatud versioonina amööbist). Nii siis tasandilt tasandile hüpates oleme jõudnud levelile 'justkui midagi', aka inimene. Suurim kahjur.

Kätt mõtetele ette ei pane ning nii nad tiirutavad mu peas. Vahel ajavad öösel une ära ... peab ju mõtlema, korrigeerima ja vastama.

Üsna kahjutu hulluke. Aga peaasi, et endal lõbus. Ja seda sedasorti mõtlemine mulle on - lust ja lillepidu. Oletada ilma faktideta. Töö juures ajaks selline asi mind hulluks, kui poleks tugineda seadustele vaid peaksin elama oletustel.

Hommikul bussiga linna loksudes asetasin rutiinse liigutusena kõrvadesse iPodi jätke, et muusikat nautida. Mida ei olnud oli muusika. Jätsin jubinad kõrva, et siis vähemalt nägu teha, et naudin muusikat. Tegelikult sulgesin silmad ning mõtlesin. Kõrvad olid soojas.

Ja kuna muusikat mu kõrvus hommikul just ei kõlanud siis pidin seda ise tekitama hakkama. Haha, ja siis ma pomisesin omaette "Trainspottingut". Teate ju küll - choose life.

Ja siis sel samal hommikul, täna, 10 tundi tagasi, tahtsin kelleltki kõva häälega küsida, kas inimesed, kes oma tööga aitavad ühiskonna arengule kaasa peaksid teenitult rohkem raha saama. Kas peab vahet tegema printsil ja kerjusel? Asetasin ennast just täna, 10 tundi ja 2 minutit tagasi ettekujutatud olukorda, kus pidin kohtlema ühtemoodi nii kerjust kui "printsi". Raske oli. Raske oli see juba mõtetes .. mis siis tegelikkuses toimuma hakkaks.




Ja Toscana. Palun.