Ever so happy

Sain valmis! Istusin kolmel järjestikusel ööl üleval .. viimase kahe päeva jooksul kokku olin maganud kuni 45 minutit. Kaks viimast ööd möödus kuni 2 tunnise uinakuga ja 4 ja poole tunnise uinakuga.

Aga hakkama sain. Lõputööga.

Kergem oli olla reedel. Korraks.

Nägin vaeva nii enda kui ka selletööga ..istusin, mõtlesin, loopisin lehti, ahastasin, naeratasin, kirjutasin, kohvi, kohvi, kohvi, nutsin, laulsin, tantsisin ja lõpuks panin punkti.

Ja olen äärmiselt tänulik Ritsikule, kes retsenseerimiskohustuse enda peale võttis. Ever so thankful.

Kolmandat korda ma enam ei taha. Mitte selles koolis ja sellel erialal. Aga töid kavatsen ka edaspidi kirjutada .. ehk siis on mõistus pähe tulnud ja enam viimasele minutile ei jäta. Kuigi ma töötan pinge all paremini, millegipärast on selliselt, et kõige paremad mõtted tulevad siis, kui tähtaeg kohe kohe kätte jõudmas. Selliselt käitudes väsitan ma ennast kõige rohkem, kuid ma millegipärast tean, et saan siis hakkama paremini, kui et teeksin töö valmis enneaegselt. Strange.

Täna hommikul lamasin voodis ja analüüsisin alt kostuvaid hääli. Keegi aevastas ja tatsus. Isa hääl see ei olnud. Ema hääl oleks võinud olla, kuid sammud olid liiga pikad .. sebisin ennast riidesse ja alla kaema. Õõõõõdeeeee. Hea meel muutus koheselt aga kaastundeks. Õde kolis koju tagasi.

Ja nii ongi hea.