Kaitse ennast!

Sättisin ennast varakult koolimajja teele, et vaadata ja õppida teiste kaitsekõnedest.

Kui jube. Massimõrv. Õudne. Lohutasin ennast vaid mõttega, et ega minul siis ju halvemini minna saa .. sest halvimad stsenaariumid tundusid juba ära olevat. Ehedamad näited: Sinu töö ei vasta pealkirjale; Sinu töö ei täitnud püstitaud eesmärki: Ma ei lugenud su tööst selgeid eesmärke välja; Kas Teie perekonnas on esmane keel eesti keel? Selliselt kirjutavad vaid inimesed, kelle esmane keel pole emakeel; Sinu isiksus ei ole välja kujunenud; Sa oled ebalev.

Ja siis kutsuti lavale Aira Perekonnanimi. Just nimelt Aira.

Presentatsiooni algussekunditel olin närvis, kuid suutsin ennast koguda ning esitluses keskendusin peamiselt konkreetsetele eesmärkidele ja tehtud uuringule. Nii nagu nõutud. Ja ometigi, olin õnnelik, et lõpuks ometi saab selle jamaga ühele poole.

Ja siis ta hakkaski .. emotsionaale terror. Kõiksugused õigustused teemal: komisjon peabki kontrollima inimese vastupidavust on bull shit. Poleks ma näinud 9 enne mind esinenud inimest, oleksin ehk nõustunud, kuid siiski kujunes kaitsmisest pigem poolehoid lemmikute ning vihavaen mitte teada olevate õppurite suunas.

Esmased süüdistused langesid juhendaja ja retsensendi valikult. Kes see on Teie retsensent? Mida ta teeb? Mida Teie juhendaja teeb? Kus ta töötab? Selle peale jäin vait .. polnud õrna aimugi, kus ta töötab .. ja kas töökoht oleks muutnud asjade käiku? Vaevalt ..

Järgnes süüdistus, et komisjon pole kindlasti mitte nõus juhendaja ja retsensendi poolt pandud hindega "suurepärane". Nemad panevad tööle hindeks 1. Ilma põhjenduseta loobiti lause õhku .. nagu tegu oleks komisjoni ainuvalitsemisega .. mis ei kuulu arvustamisele.

Järgmine etteheide: "Kust te võtate aluse oma väitele, juhiabid kui büroojuhid?" Oleksin tahtnud küsida, kas nad töökuulutusi jälginud pole? Minu vastuse peale itsitasid komisjoni liikmed valjuhäälselt. No tule taevas appi .. Kodus lohutas vend, et küsinud, milles nali, oleks saanud ka ehk naerda.

Pikkisilmi oodatud grande finale't ei tulnud ega tulnud .. möödus 10 siis 15 minutit. 20 minutit sai läbi ning kui siis komisjon lõpuks leidis mahti oma ebaväärikates süüdistustes ka minult seletusi küsida pani i-le täpi eriala õppejõud. "Teie töös läbiviidud uurimus on null, pilootuuringut ei tohi läbi viia". Nii ma siis seisin, puuga pähe saanud.

Lõppsõnaks vaevus ennast püsti ajama komisjoni esimees (nimesid nimetamata, eelnevalt juba kohtutud tädikesega ning esmamulje temast pole tänaseks muutunud), kes siis võttis minu "kaitse" kõne kokku sõnapaariga: "Hämmastav, kas te loodate selle tööga magistrisse veel minna? Ärge seda küll tehke". "Sa (siin muututi isiklikuks)oled lahmiv natüür, Sul on vist olnud õnnelik lapsepõlv .. " Mida kuradit mu lapsepõlv sellesse päeva puutus?

Lõppsõnaks anti ka mulle aega, milles tänasin komisjoni liikmeid objektiivse arvamuse eest ning lahkusin kõnepuldist sirge seljaga. Ukse taha jõudnud, hakkasid aga iseenesest pisarad voolama. Oh well, voolaku. Enesetunne oli niivõrd sant, et koju jõudsin alles 4 tundi pärast kaitsmist ning kuna olin arvanud, et läbi kukutati nii või teisiti, siis ei võtnud ka kooliga ühendust, et teada saada .. mis siis ikkagi minust sai.

Hommikul tööpostil kolleegide tungival palvel helistasin kooli ning selgus, et sain läbi. Wehuu. Pisardasid kõik golden girl'id. Ära tegin. Üks etapp selja taga .. apelleerimisele ei mõtlegi, kuigi alust oleks. Minu poolt läbi viidud uurimus ei ole kohe kindlasti null, kuna sarnaselt minuga on ka eelnevatel aastatel läbi viidud pilootuuringuid ning muid tõsiselt võetavaid etteheiteid ei olnudki neil ju. Aga apeleerrimisele järgnevat kaitsmist ma enam läbi viia ei suudaks .. oh ei, tänan. Minu eesmärk oli vaid läbi saada.