Reedel olin täitsa üksi töö juures asjatamas. Ja asjatamist oli palju. Tööd rabasin kella 18.00ni. Lihtsalt aeg kadus kiiremini, kui töö tehtud sai.
Hirmutav on mõelda, et ükskord võin avastada, et kõik rongid ja trammid ja bussid on läinud ning mina istun uhkes üksinduses oma raamatuvirna taga ning murran pead sotsiaalsete probleemide üle ühiskonnas, mis tegelikult on tekitatud inimeste poolt, kes peaksid probleemidele pigem lahendusi leidma, kui neid juurde moodustama. Jah, ma räägin poliitikutest. Nendest, kes millegipärast on irdumas reaalsusest, nendest, kes pigem kemplevad uute liisingautode pärast, kui üha enam kahanevatest sotsiaalsetest garantiidest Eestis.
Strange, et kui isiku-keskses maailmas niikuinii kunagi kõik paika loksub, siis riigi tasandil võib poitiivseid resolutsioone ootama jäädagi.
Muidugi on asi subjektiivne. Istungitel on lihtne pead vangutada, et nii palju kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi. True, kuid kusagil peavad ka objektiivne ja subjektiivne mõtteviis kohtuma. Kusagilt peab üks lõppema ja teine algama.
Nii, nüüd on asi selge. Ma kas irdun reaalsusest või olen sellele just nimelt liiga süvitsi lähenema hakanud.
A happy and healthy eluviis ei tähenda mitte pea liiva alla peitmist vaid tegelemist asjadega, mis seljataksid võimaluse sügavamateks filosoofilisteks argumentideks. Sest filosoofia mitte ei anna vastuseid vaid tekitab küsimusi.
Ja, ma sain sisse, TÜ MA Information Management'i. Let the new life begin?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
Palju õnne koolilapseks saamise puhul :D
aitäh aitäh :)
Post a Comment