Kiire?

Ma siiski leian, et mul on täitsa vedanud hõimlastega. Lähimatega.

Kuna viimasel õhtul Veneetsias otsustasime, et fungime ennast korralikeks ja läheme tähistame oma mitte nii glamuurse reisi lõppu korralikult .. haha, küll see lause seadmine on ikka raske hommikuti. Välja me igaljuhul läksime. Fungituna.

Kolm sammu tänaval ja pilt oli selge - täna hakkab müristama. Umbes 30 minuti pärast see nii ka oli. Taevaväravad avanesid kõige võimsamal moel ning tagasi hotelli pöördudes olime suht nördinud, et gondlit ei leidnudki tol õhtul. Ja samas ühtegi mui bueno restorani tee peale ette ei jäänud (tegelikult sain ainult ennast selles õhtus süüdistada, sest kaaslane leidis pea teise restorani sobiliku sisse astumiseks, oh well).

Hotellis tagasi olles uurisime, kas neil ehk minigit restorani on. Ei olnud. Põhjus - väljas on iga 2 meetri peale 3 restorani, liialdustega. Aga administratsiooni onu pakkus oma vihmavarju, kui meil peaks olema soov tagasi välja suunduda.

Ei olnud. Lükkasime oma gondlid ja restoranid siis viimasele päevale Veneetsias, aka järgmisele hommikule.

Hotellitoas rõdu peal äikesetantsu silmitsedes ning möödunuid päevi oma peas justkui filmiks kokku monteerides, jäi häirima tõsiasi, et ühist pilti kaaslasega veel tehtud ei ole.

"Misasja? Unusta ära, ei tee!" "Ok, see tundub liialt ekstreemne, aga meil ei ole ju ühist pilti ja pealegi midagi näha ei jää, kuna me ei ole fookuses".

Pika mõttepausi järel oli nõusoleks siiski olemas ning meie ühise pildi üle on mul siiani hea meel. Ära tegime, nii selle reisi kui ka pildi.

Ja järgmise päeva hommikul see algaski - viimase minuti gondli leidmine.

Kui vaid oleksime haaranud esimesest gondeljeerist kinni kes meile mitu päeva tagasi sõitu pakkus .. kui vaid.

Seega, oli päeva motoks - leiada gondeljeer.

Oma toa olime tühjendanud ning asjad jätsime pagasi hoidlasse .. administratsiooni onu pakkus meile taas kord oma kontorit. Ja nii me suundusime Accademia silla poole, kus olime kohanud esimestel päevadel gondleid, nii ilusaid. Ja ennäe, üks just randuski (kuna oli hommik, siis olime rõõmsad, et leidsime ühegi). Juba eemalt tundus gondeljeer kõhetu ja ebameeldiv. Ja kõigeks selleks ta osutuski. Uurisin, milline on tema teekond ja kas ta on nõus ka kurssi muutma. Tema jutustas, milliseid kohti näitab ja kust kaudu sõidab. Kuna meil aega eriti ei olnud (oli vaja veel rongipileteid ostma suunduda) siis pakkusin variandi, et tema sõitku ning giidi mängida pole vaja. Ühesõnaga, me oleme huvitatud ainult sõidust, kuna jalgsi käies oleme juba pea kõigega tutvuda jõudnud. Meesterahvas vaikis, põrnitses meid vihaselt ja siis hakkas süüdistama. Kas te olete seda näinud, seda, seda ja seda? Vaevalt! Torises midagi oma keeles ning suundus prügikasti suunas, et ära visata kaart, mille talle tagastasin. Prügikasti kaan lendas pauguga kinni ning kast ise sai jalahoobi.

Me seisime sõnatult. Milline halb käitumismaneer. Meesterahvas käitus nagu oleks 15 aastane poisike, keda peole ei lasta.

Kehitasime õlgu ning üritasime ebameeldiva seiga selja taha jätta. Friik.

Niisiis suundusime tagasi kaasaegsema Veneetsia linnaosa poole ning voila, teel sinna kohtasimegi gondeljeeri, kes 25 minuti eest kasseeris 120 EUR'i. Muidugi rääkis ta pidevalt, et soovitab 45 minutilist sõitu, 220 EUR'i. Ja sellest pakkumisest rääkis ta vahetpidamata. Ou düüd, ja ma vastasin talle iga kord, et meil ei ole aega selliseks lõbusõiduks.

Mina pöördesse ei läinud, kuid järgmine kord teen küll pikema sõidu. Ja järgmine kord ..

Ilus aga loll. Gondeljeer.

Õnneks meeldis sõit mu kaaslasele ning päris tühja me aeg ei läinud.

Tagasi hotellis kottide järele minnes tekkis vestlus hotelli adminkhjdkjd .. administraatoriga. Arved, särgid värgid ja .. küsis mu kaaslaselt, et "Kas Teie tütar?" Ema naeratas ja noogutas: "Si, Si".

Järgnesid bella'd ja bellissimod ning lubas nimetada 2 põhjust, miks tema mulle ei sobiks.
1. Tema on liiga vana ja mina liiga noor.
2. Tema liiga kole ja mina liiga ilus.

Mina lõkerdasin, ema lõkerdas, administraator lõkerdas. Lehvitasime ja läksime oma teed.

Raudteejaamas avastasime ebameeldiva järjekorra. Kuna olime eelmine õhtu kontrollinud, kas Bresciasse rongid sõidavad, siis teadsime kindlalt, et peame valima järjekorras seismise ning varuma kannatust.

Järjekorras seisime 2 tundi. Ilma liialdusteta. Hiljem kodus selgus, et Itaalias oli olnud rongitöötajate streik.

Rongile ja Bresciasse. Sõit oli suhteliselt meeldiv. Itsitama ajas ainult meesterahvas, kes oli raseerinud oma jalasääred poolde põlve. Ju siis unustas ta, et lühemaid pükse kandes oleks pidanud ka ülejäänud säärekarvad ära pügama .. kui ta sellega juba algust teinud oli. Itsitama ajas ikkagi.

Bresciasse jõudsime ja ootamas oli taas kord järjekord. Seisime, ootasime ja ühtäkki nägin ühe silti. Hõikasin emale, et oodaku siin, kohe tulen tagasi. Ja läinud ma olingi.

Nimelt märkasin, et pakutakse ka bussipileteid otse lennujaama. Mis oleks meile superhästi sobinud, kuna oleks päästnud meid rongissõidust ja taas kord bussisõidust.

Ekslesin bussijaama .. mis oli kõledast kõledam ja etskae - EuroLines. Astusin aga hops sisse ja uurisin piletite kohta. Mis siin pikalt mõtelda, järgmine buss läheb 9 paiku ning ostsingi piletid ära.

Olin rongijaamast ära umbes 7-10 minutit. Tagasi jõudes tirisin kaaslase järjekorras ära ning seletasin sama õhinal justkui oleks bingoga võitnud. Niisiis oli meil aega veel 2 tundi bussini.

Rongijaamas istuda ei tahtnud, politsei bande tegutses jälle. Bussijaamas oli asi tegelikult hullem - kohalikud. Oh well, valisime siiski bussijaama, sest politseid ei olnud ümbruses.

Tõin meile ka pitsat ja vett, et aega sisustada. Ja üllatus üllatus, politsei kaubik sõitis jaama. Asetasin prillid ninale ning rääkisin kaaslasele sosinal erinevaid stsenaariume, mis meiega kõik kohe kohe juhtuma võib hakata. Ainuke stsenaarium, millega kaaslane välja pakkus - kas meil jätkub piisavalt raha, et ennast sealt välja osta.

Aga õnneks meid kinni ei nabitud. Jalutati meist küll mööda ning suunati pilgud ka meie peale ja muheleti õõvastavalt, kuid kinni peeti kaks meesterahvast - turistid. Mõlemad toimetati bussi, millest väljus üks ning teisega sõideti minema.

Meie avaldasime kaastunnet ära viidule ning hingasime kergendatult - pääsesime.

Kuigi me ei sarnanenud kohalikega, tuli meiega vestlema hindu, kes isegi siis kui ma talle inglise keeles vastasin, et ma ei saa temast aru, lobises edasi ja üks itaallanna, kes vuristas küllaltki kiiresti oma mured ette, mille peale ma kole süüdlaslikult pidin ütlema - sorry, I don't speak italian.

Buss jõudis 10 minutit hilineda ning isegi siis ei suutnud nässakast bussijuht oma ilastamise pausi ära jätta. Vahemärkuseks võib ütelda, et jõllitati meid, kellel meeskaaslaseid kõrval seismas ei olnud.

Bussist avanes taas kord maaliline vaade Itaalia küladele. Lennujaama jõudsime 6 tundi enne check-in aega. Tehtav. Tualetis sahmisin oma paberimajandusega ning riietega ja suundusime istekohtade poole. Olime juba teises lennujaama otsas, kui ma sõna otseses mõttes tagasi jooksma hakkasin. Olin oma passi ja check-in paberid veetseesse unustanud. Õnnek, õnneks olid kõik puutumata seal, kuhu ma nad unustasin.

Oh mind küll. Uniste, väsinud ja päikesest räsituna prantsatasime lõpuks pingile. Kaua me puhata ei saanud. Kella oo.oo ajal aeti rahvas istepinkidelt minema, et põrandaid puhastada. Lennujaama parem tiib tehti rahvast puhtaks ning suleti lintidega. Inimesed aga olid väsinud ning hõivasid külma ja kõva põranda. Inimesed, kes lennujaama saabusid öistelt lendudelt ei suutnud ära imestada, miks kõik põrandal pikutavad.

Alguses pelgasin ka ise põrandal magamist, kuid kuna kaaslane nii kiiresti silmad kinni pani, oli minu mure lahendatud - jäin automaatselt valvaja rolli. Mulle selline asi sobis.

Jälgisin lennujaamas sagivaid inimesi. Esialgu ei suutnud olukorraga leppida naisterahvad, kes kolmekesi Gucci kotikestega keset põrandat seisid, kui tunni pärast olid nemadki oma võltsküüned jopede ja rätikute alla mähkinud ning puhkasid pead oma überbling kottidel.

Check in toimus kiiresti. Sama kiiresti pääsesime ka lennukile ning tundus, et veel kiiremini maandusime taas Riias.

Tõusime, et lennukist väljuda ning meid kõnetas üks pikemat sorti noormees küsimusega: "Kas Te olete eestlased?" Jäime kaaslasega mõlemad üksteisele otsa vaatama. Noormees ei tundnud Riia linna eriti hästi ning pakkus, et võiksime koos bussijaama liikuda, et sealt edasi raudteejaama ja Valka. Seltsis ju segasem. Meil ei olnud selle vastu mitte midagi. Helistasime veel enne ning uurisime, kas äkki meile vastu pole tuldud. Olid. A ja E ja titabeebi olid meile vastu sõitnud. Kui tore, kui tore. Kutsusime ka noormehe endaga kaasa, et tema jalavaeva vähendada (jalavaeva vähendasime tal kuni Valga bussijaamani, kust ta ilusasti Jõgeva bussi peale lipata sai, ise suundusime aga sugulastele külla).

Riias tegime veel söögipeatuse, et traditsioonilist Läti toitu maitsta ning rasedakesele pikast sõidust puhkust anda. Nautisime õllekastmes liha ja ohtralt mahla - päev oli küll niiske, kuid palavus oli lämmatav. Selgus, et noormehe õde oli Itaalias 5 aastat elanud ning tegeles seal vaikselt viisi ka modellindusega. Igav meie seltskonnas ei olnud, kuna itsitasime selja taga olevate õuduste ja toredate mälestuste üle kõik koos.

Teel koju põikasime sisse ka Viljandi lossimägedele jalutuskäigule ning metsapeatuseks Olustverre.

Autos laulsime kõik kõvasti ja valesti eesti "vanade heade laulude" viisijuppe ning koju jõudes avasime veinipudelid.

Kella kahe paiku öösel lahkusid meie noored Lasnamäe suunas ning ka Patikal jäi majas üsna tasaseks.

Järgmiseks sihiks seati Prantsusmaa.