Your luck has completely changed today

Neljapäv oli edukas. Ülimalt edukas. Reede hommik algas aga tiba teistsuguse õnnepagasiga.

Ööbisin õde juures, et hommikul kohe raamatukokku joosta ning lõpuks ometi see lõputöö lõpusirgele venitada.

Suundusime hommikul nr 68 bussiga Estonia poole, kui ühtäkki astus bussi peale sümpaatses eas meesterahvas, kes uhkusega oli oma kopitanud halli ülikonna punamedaleid täis toppinud. Nähtust häirituna alustasime õdega arutlust teemal - miks te Eestis elate, kui Teile siin ei meeldi.

Vanad ...

Astusime õe koolist läbi, et talle akadeemiline puhkus vormistada (väike beebi tulemas) ning siis suundusime minu kooli poole, et juhendaja lepingud ära anda.

Nr 16 bussist maha minnes tõusin püsti ja astusin sammu tahapoole, et õde saaks aknaalusest istmekohast väljuda. Nii kui püsti tõusin, hakkas üks mammi minu selja taga minust mööda trügima. Nügis ja ähkis kuni ma (ja oi kuidas ma kahtesen, et ma ennast viisakamalt väljendada ei osanud tol hetkel) talle kurja häälega nähvasin: "No oodake nüüd, kas te siis ei näe, et ta tuleb" (kes tuleb? mis tuleb? kust tuleb?).

Millegipärast on vanemate inimestega lood selliselt, et kui bussi nähakse joostakse ja lükatakse tee peale ettejääjad kasvõi pikali ning bussi jõudes hakatakse hädaldama, et tervis paha ja peab istuma. Ja kui siis oma peatusesse lähenema hakatakse, hakkab maha tormamine .. muigama panev näide, kuidas mammike kepi najale toetudes bussi tudises, sõna otseses mõttes tudises. Nii kui silmad vilksalt bussis vaba koha fikseerisid jäi tudisemine järgi ning algas tormijooks istmekoha poole - kuigi tee paradiisi poole oli vaba. Ma ütlen, seenioritele omad bussid. Ehtsad näitlejad, simulandid ja muidusööjad.

Nii, koolis olles tuli meelde, et juhendaja lubas saata eelmine õhtu sõnumiga oma arveldusarve numbri, mille lisaksin lepingule. Juhendajaga ühendust võttes selgus, et arveldusarve numbri saaksin alles paari tunni pärast. Tõdesin, et kooli minek oli tühikäik. Õde tõdes, et on siiski autot liikumiseks vaja, kuna kogu see jala sinna ja siia ja siis veelkord sinna minek oli suhteliselt väsitav tegevus .. eriti kui kaasas pidi tassima läpakaid. Oh well, mis siis ikka. Õppeosakonnast astusin läbi ja konstateerisin fakti, et lepingud saan tuua esmaspäeval, kuna varem lihtsalt ei jõua .. neile sobis.

Väike lõunapaus Peetri pizzas (kuna kell oli juba 12 pm saanud). Minu vabandused pp fännidele, aga pizza põhi oli justkui paberist ning juust jäigi venima. Astusin veel Selverist läbi, et endale kõhutäidet osta ja võtsime taas suuna rävala pst poole, et raamatukogus veel teadmisi koguda.

Oli see Marja või Välja peatus, kui bussi peale astusid kaks ilmselgete joobenähtudega pässi .. kes seda enam mäletab. Aga bussi nad astusid ja oma Dsjunnari Kinni mulle peale valasid. Just perfect. Kui pea ei kannata, ei tasu juua, sisisesin umbkeelsetele kodanikele.

Rävala pst raamatukokku jõudes olin väsinud, pea valutas ja käed-jalad ei tahtnud enam liikuda. Aga raamatukokku me läksime. Kuna minu laenutamise kaart oli juba täis saanud, siis võttis õde oma nimele kolm raamatut ning tegi ettepaneku tema juurde kohvi jooma minna, et siis rahulikult ning mugavamas keskkonnas õpinguid jätkata. Mulle sobis. Sellel päeval lihtsalt ei oleks ma pidanudki toast välja astuma.

Õhtul noortega koju tagasi jõudes läks peavalu üle ning palavik tundus taanduvat. Lubasin Bantega veel rallile minna. Kuigi päevapeale suutsin B'le helistada ning vist isegi kaks korda hädaldada, et ma ikka ei tule .. mispeale mind siiski ümber veendi.

Ja ausalt, sellel õhtul poleks minust enam õppimiseks asja saanud. Seega veetsin üsna põneva ning tolmurohke õhtupooliku kolmandat kiirusekatset jälgides.

Öösel koju saabudes pesin ennast tolmust puhtaks ja suundusin pilvpehme voodi poole.

Küll oli alles .. strange day.