Wednesday, December 17, 2008
Friday, November 28, 2008
Auntie jauntie
17. november 2008.a. sain mina tädiks. Tirts on iseloomuga ning kohati ülimalt proffessorlik. Uhke tädi teeb vahetustega koolitööd ja tita gaasivalude leevendamise kükke. Õnnelikul tädil on lauliku repertuaarid juba tirtsule ette kantud ning nüüd on käsile võetud improvisatsiooni voor. Muinasjuttudega pole eriti sügavuti veel tegelenud. Niff-Niff, Naff-Naff ja Nuff-Nuff on aga siiski juba taaselustunud.
Värske emme on väsinud. Öösiti 4h uinumist ning vähene lubatud toidumoon jätavad jälje. Raskekaallane on võistlemas taas kord kategoorias - sulgkaalulised.
Jah, kes oleks arvanud, et pärast rasket push'imist süüa ei saa .. Või, saab ju. Aga õhtuse une nimel peab millestki loobuma. Nimelt ei mõju mitte ükski toiduaine hetkel tirtsule hästi. Porgandi ja teraleivaviilude dieedil olev emme on ise aga ülimalt rahul olukorraga. Või vähemalt nii tundub. Kuigi jah, üks korralik vahuvann ja uni kuluks jubedalt marjaks ära.
Ja siis need maalilised pildid imetavatest emmedest. Haah, sohk ja valeraha. Millised piinad, kannatused .. maalilisus tuleb alles ehk kahe kuu pärast. Seni peab aga hambad ristis endale kinnitama - ma saan sellega hakkama. Üksi.
Aga E on lihtsalt super. Suured silmad puurivad su otsaesist .. pisikesed krimpsus sõrmekesed pigistavad sinu käekest, kiginad ja kaginad pärast piimalaadungit .. oegh, unustamatud hetked :)
Siiski. Sinisilmsetel ja nõrganärvilistel soovitan enne sügavalt mõtelda ja siis alles tegutseda. Samas, kõige ootamatud asjad elus pidavatki õnne tooma .. aga tänapäeval ei ela me enam ootamatuste juhtumise õhinas. Plaan ja veelkord plaan! Ainult nii saab džunglis ellu jääda. Welcome to the 21st century, y'all.
Värske emme on väsinud. Öösiti 4h uinumist ning vähene lubatud toidumoon jätavad jälje. Raskekaallane on võistlemas taas kord kategoorias - sulgkaalulised.
Jah, kes oleks arvanud, et pärast rasket push'imist süüa ei saa .. Või, saab ju. Aga õhtuse une nimel peab millestki loobuma. Nimelt ei mõju mitte ükski toiduaine hetkel tirtsule hästi. Porgandi ja teraleivaviilude dieedil olev emme on ise aga ülimalt rahul olukorraga. Või vähemalt nii tundub. Kuigi jah, üks korralik vahuvann ja uni kuluks jubedalt marjaks ära.
Ja siis need maalilised pildid imetavatest emmedest. Haah, sohk ja valeraha. Millised piinad, kannatused .. maalilisus tuleb alles ehk kahe kuu pärast. Seni peab aga hambad ristis endale kinnitama - ma saan sellega hakkama. Üksi.
Aga E on lihtsalt super. Suured silmad puurivad su otsaesist .. pisikesed krimpsus sõrmekesed pigistavad sinu käekest, kiginad ja kaginad pärast piimalaadungit .. oegh, unustamatud hetked :)
Siiski. Sinisilmsetel ja nõrganärvilistel soovitan enne sügavalt mõtelda ja siis alles tegutseda. Samas, kõige ootamatud asjad elus pidavatki õnne tooma .. aga tänapäeval ei ela me enam ootamatuste juhtumise õhinas. Plaan ja veelkord plaan! Ainult nii saab džunglis ellu jääda. Welcome to the 21st century, y'all.
Saturday, November 1, 2008
Wonderful!
Tere. Olgu kohe üteldud, et hulluks ma lähen niikuinii!Kool. Kool on super. Kuigi alguses kartsin, et võin ninakest püsti ajama hakata, siis nii see õnneks ei ole. Üha sagedasemad rongisõidud Tartu-Tallinn suunal annavad aega arutluseks iseendaga. Kui hea. Hea. Mis on vahet TMK'l ja TÜ'l? Maksab ju sama palju .. aga et õpilastele vastumeelselt pähe toppida kuivi teooriaid, mis reaalselt elus enam ei toimi on TÜ'l õppemetoodika eesmärk siiski arutelu vormis maailmapilti laiendada. Jah, kuigi sa pead teooriaid (mida ei ole arvuliselt vähem ega rohkem kui 1001) teadma .. on need ju aluseks edasisele arutelule. Kuigi TMK's piirdus asi kuiva ja elutu teooria kirjapanemisest eksamilehele. Period. Olenevalt sellest, kui hästi meeles oli püsinud teooria sõnastus, sõltus ka su hinne. EI ole ju võimalik lühendada 2 lauselist teooriat 1 lauseks?! :)
Jätame akadeemikud nüüd kõrvale .. ja suundume edasi.
Hulluks!
Täna. Veider, veider päev. Ma ärkasin, toimetasin ja suundusin linna. Mul oli hea olla. Ma polnud ennast piisavalt kaua kuhugi lubanud ja nüüd siis nautisin päeva. Jah! Ma nautisin päeva :) Ma ei lasknud ennast heidutada kurjadest pilkudest, kadedatest sosinatest ega ka lapsikutest emotsioonidest. Period. Linnamuuseum oli üllatavalt tasemel. Peljates kohata cccp-aegset eksponeerimiruumi (sest muuseumi nime "need" ju ei kandnud) olen ma kahetsusväärselt vähe EE's muuseumeid külatanud. Kas see muutub ka kunagi, only time will tell.
Ja siis hops Pärnu mnt'le ja siis hops tagasi keskusesse. Nr 4 trammi oodates hõigati mind kusagilt. Ei pööranud alguses tähelepanu, kuid kuna edasi hõikuma jäädi, siis hakkasin pealiigutusi tegema, et näha, kellel minu nimi nii vajalik välja röökida on. Ja näe! Vanemad vuravad (hetkel küll seisid valgusfoori taga) mööda. Nii tore :) Viipasime kätega ja sõitsime vastassuundades.
B oli armas ja tore nagu alati. Aga energiat oli seekord minul rohkem kui temal. Ootan aega, millal pakatame mõlemad ülevoolavalt peaaegu, et võimatutest ideedest. Kuigi, ideid meil oli on teostuseks siiski tavapärasest rohkem aega.
Oh kui hea tunne on. Haha .. kuna kell tiksub juba hommikutundide poole .. ja tunne, et hakkan hulluks minema mind hommikust alates kummitanud on, siis kunagi pean bloggeri heietusele ka punkti panema. Jah.
Punkt.
Sunday, October 19, 2008
Do what I say!
AMAZING! MARVELLOUS! EXTRAORDINARY!Uuugh, kuidas Clawfinger ikka rokib! Ja seda ta teeb kiirust ületades!!!
Thank you so much for the great show! Until the next time, boys!
Thursday, October 16, 2008
Here I come and nobody can't stop me aka beebi sünnib
Avalik saladus - olen viimasel ajal hõivatud töö ja kooliga (+ tervisega) tihedamini kui ehk sooviksin ning seetõttu on nii mõnedki huvitavad pakkumised käega löögi saanud.Kui tabasin ennast kodus mõttel "dsiisas, varsti ta ju sünnibki" oli kiire nii minul kui ka sõsaral. Kuidas see kõik juhtuma hakkab? Mis toimub, kuidas teada millal ja kuhu joosta? Etc etc etc. Kuna sõsar oli koolituse välja valinud ja elu ka oma kannapöörde vahepeal teha oli jõudnud, siis ei olnud ka väiksel rasedal enam ehk niisugust indu koolitustelt koolitustele üksi joosta .. kui ehk oleks pidanud.
Niisiis, võtsin sõsaral sõnasabast kinni ja koolitusele me ennast ka registreerusime. Sünnituskoolitus. Vau. Mina ja sünnituskoolitusel.
Hämmastav, et alles nüüd saan aru, kui üldsegi mitte valmis ma ei ole veel emaks saama. Kui sõbrannad kõrval õhkavad ja ohkavad ja nii mõnigi kord on ka endal hakanud peas tiksuma mõte, miks mitte .. vanust juba on .. siis ei, siiski veel mitte. Või mida ma ikka pirisen. Kui jään kahe hingeliseks siis katki pole midagi. Lihtsalt eelistused ei ole veel sellised. Peamine on see.
Koolitusel sain ka teada, et meie titabeebil jookseb 36. nädal ning 37-41 nädalaselt sündimine on täitsa ok tegevus. Niisiis, arvestades, et kõik muu loksub juba sünnituse poole - kõhu alla vajumine, need tujud/tujutus, valud .. siis salaja loodame, et ehk algab varsti varsti, et saaks titavarbaid katsuda.
Haha, ja jälle .. nende titamõtetega tekib ka endal idee, et preili, vanus ei vea varsti enam välja ..
Täna lõunapausil Kentmannis jalutades tegime kolleegiga väga huvitava avastuse - NÖÖBIPOOD. Nööpe, nööpe on palju vaja!
Tundsin huvi rahvuslikul teemal, ehk titabeebi kampsunile sobiks suurepäraselt sini-must-valged nööbid. Mida aga polnud, olid need vajalikud nööbid. Oh well, kui poest ei saa, siis internetist ikka leidub .. miskit sobilikku.
Jaaa .. magama! Võidu?
Saturday, October 4, 2008
You know what?
Elu.
Mõte? Eesmärk?
Vegeteeriv inimmass, eksisteerimas who-knows-why ja who-knows-why-not põhjustel.
Viimased päevad on olnud raskemad kui eelmised ning ees on päevi, mis tunduvad ähvardavalt raskemad kui tunamullused.
Noh, jah. Mõned poisid saavad meesteks .. mõned ei saa. Mõned on aga lihtsalt kepivennad.. orientatsiooniga naistele ja nende mõistustele.
Bastard.. oli ta ju algusest peale. Läbi ja lõhki. Minu kullakallis avastas selle aga liiga hilja. Elu õpetas ja jätkab oma karmikäelist õppetundi. Õpipingis olen ka mina. Nii tahaks, väga väga tahaks oma emotsioone väljendada muul moel kui vaikiva kirjapildina, haaraks telefoni ja laseks teadvusevoolul end kanda, harjutaks lahtise käe lööke, mida iganes, et koht kätte näidata poisikesele, kes julges haiget teha minu kullakallile. Kullakallitele, mitmuses ja põhjusega.
Kuidas ravida hinge? Mõistusega?
Kodus toimuvate ümberkorraldustega seoses on taas väärtuseks tõusmas mõnikord liigagi iseeneselikuks peetav perekonnaring.
Kunagi stardirajalt kiire lennuga alguse saanud suhe on finišeerinud .. maad on võtnud vaikus, palju ummikusse jooksnud mõtteid ning õe pisarad. Võidupärjaga ei uhkelda aga keegi .. Tribüünilt mängu jälgides on tegelikult ju lõpp juba teada olnud, kuid kurvid ja pöörded rajal on alati ületatud. Nüüd on aga mäng läbi ning mängust väljub õde püstipäi. Käekõrval aasta pärast juba pisike, keda ees ootamas oma stardid ja kurvid.
Ja oma põnnid kasvatan üles happily ever after lugudeta.
Mõte? Eesmärk?
Vegeteeriv inimmass, eksisteerimas who-knows-why ja who-knows-why-not põhjustel.
Viimased päevad on olnud raskemad kui eelmised ning ees on päevi, mis tunduvad ähvardavalt raskemad kui tunamullused.
Noh, jah. Mõned poisid saavad meesteks .. mõned ei saa. Mõned on aga lihtsalt kepivennad.. orientatsiooniga naistele ja nende mõistustele.
Bastard.. oli ta ju algusest peale. Läbi ja lõhki. Minu kullakallis avastas selle aga liiga hilja. Elu õpetas ja jätkab oma karmikäelist õppetundi. Õpipingis olen ka mina. Nii tahaks, väga väga tahaks oma emotsioone väljendada muul moel kui vaikiva kirjapildina, haaraks telefoni ja laseks teadvusevoolul end kanda, harjutaks lahtise käe lööke, mida iganes, et koht kätte näidata poisikesele, kes julges haiget teha minu kullakallile. Kullakallitele, mitmuses ja põhjusega.
Kuidas ravida hinge? Mõistusega?
Kodus toimuvate ümberkorraldustega seoses on taas väärtuseks tõusmas mõnikord liigagi iseeneselikuks peetav perekonnaring.
Kunagi stardirajalt kiire lennuga alguse saanud suhe on finišeerinud .. maad on võtnud vaikus, palju ummikusse jooksnud mõtteid ning õe pisarad. Võidupärjaga ei uhkelda aga keegi .. Tribüünilt mängu jälgides on tegelikult ju lõpp juba teada olnud, kuid kurvid ja pöörded rajal on alati ületatud. Nüüd on aga mäng läbi ning mängust väljub õde püstipäi. Käekõrval aasta pärast juba pisike, keda ees ootamas oma stardid ja kurvid.
Ja oma põnnid kasvatan üles happily ever after lugudeta.
Sunday, September 21, 2008
My moon my man
Kuna ma armastan hommikuti uudiseid lugedes oma läpakaga põrandal kükitada ning tee/kohvi/vee tassi taga hommikuseid mõtteid korda seada ei jää mulle märkamata ka need seinaäärsed, laua alused jm lemmik peidukohad tolmurullide.Ja nüüd ma siis koristan.
Saturday, September 13, 2008
Hawaiian Tropic
Kuna kolmapäeva õhtul jäi asi poolikuks teidiga ning neljapäeval mul tuju super-hüperboloidina üleval püsis, siis asendasin meesterahva naisterahvaga. Proua Välja nimelt pakkus õlga-jalga vanalinnas koperdamiseks.
Aga alustagem algusest. Latte (kuigi palusin vanilla latte't, pigistati espressomasinast välja vahune kohvi, mis serveeriti vastumeelselt). Check. Kaaslaseks R. Check. Väga hea tuju. Check.
Patseerisime ja patrasime kuni saabus pimedam aeg. R soovis valgustitega purskkaeve fokusseerida. Kõik see tehtud jätsime hüvasti ning suundusime kodude poole.
Tuju püsis. Valutavad põlved sundisid küll õhtuks tulikuuma dušši alla minema ning panid mind ka vanema inimesena tundma .. kuid minu tuju püsis. Püsib siiani.
Eile külastasin perearsti, sain regulaarselt kiiritada ning vahetult enne tööpäeva lõppu tormasin ka hambaarstilt läbi. Ma pean ütlema, et hinnaklassil ja hinnaklassil on vahe. Minu tavapärasest arstikabinetist avaneb sürreaalselt vaikne vaade merele ning tehnoloogiaga on nad Eestis parimad. I'm sure about it. Nüüd, kus sisenesin kesklinnas asuvasse erahambapolikliinikusse, mille tehnoloogia mind isegi muretsema pani. Loodan sügavalt, et sealsete hambaarstide teadmised ei baseeru nõukogude režiimil. Kogu infovahetus arsti ja õe vahel toimus vene keeles. Mind kostitati tavapäraste meditsiiniliste terminitega ning mühatustega, mille alatooniks kujunes "kuidas te siis ei tea seda..". Jah, kuigi elame infoühiskonnas ja teave hammaste kohta on ka interneti avarustes olemas, leian, et arstid ei ole kohustatud läbima 6 aastat koolis (+edasised õpingud), et siis nina kirtsutada ning smart-asse mängida.
Au ja hiilgus, jään oma doktori juurde siiski püsikliendiks. Nii et kõik Rocc Al Maresse!
Eile õhtul külastasime isa ja õega vanaema. Nende maailm on seisma jäänud. Kõige parem näide elust enesest, kuidas elada ei tohiks. Kurb.
Ühtäkki avastasin eile, et olen majas üksi. Vanemad õega linnas ja vend maailma avarustes. Vaikne ja rahulik. Hea.
Täna hommikul oma pere muude loomade vahel tuterdades kostis õuest kassi kismat ning kuna olin kindel, et meie pere punane kass hädas on, lasin pere kutsa õue korda looma. Kuigi muretsesin kutsakese pärast, kes kassidega õhte mõõtu on. Jah, nüüd kostis õuest ka hädakisa koera poolt. Oh well, prillid eest ja õue korda looma. Kassid olid mõlemad nagu vitsad vette kadunud ning kutsa tiirutas maja ümber. Pisike oli nii tubli valvur, et värises ja ei suutnud kuidagi varjata oma ärevust. Vapper kutsa oli saanud ka võõra kassi käest sõjahaavu käppadele ning minu edasine hommik mööduski kutsat tohterdades. Sisukas, kuid vajalik. Meie F on dramaatiline koer. Temaga on vaja suhelda rohkem kui ühegi teise pereliikmega. Pisike on ta ju ka.
Ja nüüd sajab, mis tähendab, et minu plaanid linnas olla lükkuvad jälle edasi. Lihtsalt ei tahaks ennast täna külmetada. Niisiis jääb üle kas küpsetamine või raamatu lugemine.
Ja õdus hommikune ärkamine oma voodis. Jah.
Aga alustagem algusest. Latte (kuigi palusin vanilla latte't, pigistati espressomasinast välja vahune kohvi, mis serveeriti vastumeelselt). Check. Kaaslaseks R. Check. Väga hea tuju. Check.
Patseerisime ja patrasime kuni saabus pimedam aeg. R soovis valgustitega purskkaeve fokusseerida. Kõik see tehtud jätsime hüvasti ning suundusime kodude poole.
Tuju püsis. Valutavad põlved sundisid küll õhtuks tulikuuma dušši alla minema ning panid mind ka vanema inimesena tundma .. kuid minu tuju püsis. Püsib siiani.
Eile külastasin perearsti, sain regulaarselt kiiritada ning vahetult enne tööpäeva lõppu tormasin ka hambaarstilt läbi. Ma pean ütlema, et hinnaklassil ja hinnaklassil on vahe. Minu tavapärasest arstikabinetist avaneb sürreaalselt vaikne vaade merele ning tehnoloogiaga on nad Eestis parimad. I'm sure about it. Nüüd, kus sisenesin kesklinnas asuvasse erahambapolikliinikusse, mille tehnoloogia mind isegi muretsema pani. Loodan sügavalt, et sealsete hambaarstide teadmised ei baseeru nõukogude režiimil. Kogu infovahetus arsti ja õe vahel toimus vene keeles. Mind kostitati tavapäraste meditsiiniliste terminitega ning mühatustega, mille alatooniks kujunes "kuidas te siis ei tea seda..". Jah, kuigi elame infoühiskonnas ja teave hammaste kohta on ka interneti avarustes olemas, leian, et arstid ei ole kohustatud läbima 6 aastat koolis (+edasised õpingud), et siis nina kirtsutada ning smart-asse mängida.
Au ja hiilgus, jään oma doktori juurde siiski püsikliendiks. Nii et kõik Rocc Al Maresse!
Eile õhtul külastasime isa ja õega vanaema. Nende maailm on seisma jäänud. Kõige parem näide elust enesest, kuidas elada ei tohiks. Kurb.
Ühtäkki avastasin eile, et olen majas üksi. Vanemad õega linnas ja vend maailma avarustes. Vaikne ja rahulik. Hea.
Täna hommikul oma pere muude loomade vahel tuterdades kostis õuest kassi kismat ning kuna olin kindel, et meie pere punane kass hädas on, lasin pere kutsa õue korda looma. Kuigi muretsesin kutsakese pärast, kes kassidega õhte mõõtu on. Jah, nüüd kostis õuest ka hädakisa koera poolt. Oh well, prillid eest ja õue korda looma. Kassid olid mõlemad nagu vitsad vette kadunud ning kutsa tiirutas maja ümber. Pisike oli nii tubli valvur, et värises ja ei suutnud kuidagi varjata oma ärevust. Vapper kutsa oli saanud ka võõra kassi käest sõjahaavu käppadele ning minu edasine hommik mööduski kutsat tohterdades. Sisukas, kuid vajalik. Meie F on dramaatiline koer. Temaga on vaja suhelda rohkem kui ühegi teise pereliikmega. Pisike on ta ju ka.
Ja nüüd sajab, mis tähendab, et minu plaanid linnas olla lükkuvad jälle edasi. Lihtsalt ei tahaks ennast täna külmetada. Niisiis jääb üle kas küpsetamine või raamatu lugemine.
Ja õdus hommikune ärkamine oma voodis. Jah.
Saturday, September 6, 2008
Truth is getting me free
Alati kui on karta, et hakkan snoobitsema või kaotan positiivsuse kilde, panen mängima Indigo Girls'i "Closer I am to fine" ja voila! Magic happens. Just nimelt need sõnad, need sõnad :)Nii, et .. chiwaua.
Friday, September 5, 2008
I look smarter than a 5th grader, doih.
Ja sain nad kätte! Minu power-prillid, need jubinad annavad mu välimusele julgelt 10 aastat juurde (nagu mainisid ka kolleegid) ning aitavad mu silmadel võidelda väsimuse vastu.Asutuse "Prillide maksumuse hüvitamise kord" alusel tegin ka vastavasisulise avalduse, et vähemalt klaaside maksumus ettevõtte kanda oleks. Vorpisin avalduse valmis ja esitasin siis kooskõlastamiseks õigusnõunikule. Tädike (kelle ninal ilutsesid kordades kallimad raamid, kui minu noore prillipapa silm mind ei petnud) tundis huvi pigem ostutšeki koopia vastu, kui avalduse enda .. ja siis algas ka ristküsitlus (küsitlejaks tädike ja veelkord tädike). Kuna need on mu esmased prillid, siis mainis: "Ahah, mitte et nägemine halvemaks läks vaid need on teie esmased jah?" (kas temal on veider arusaam prillide kasutamise vajadusest või oli ealine erinevus suhtlemisel probleemiks) "Kaua te meil töötanud olete?" .. millele järgnes ka enda poolne vastus koheselt: "Alles vähe ju..", "Kas enne olete arsti juures käinud?"
Ma tundsin, et olen inkasso firma, kes peab võlanõudeid sisse kasseerima.
Ja kui nad ei hüvita, siis on mul siiralt ükskõik. Alati võib uue avalduse kirjutada ..
Ahjaa, prillid on arvutis töötamiseks ja nagu mulle juba üteldi, siis vanainimestele mõteldud tugevusega - +1.5?!
Sunday, August 31, 2008
And again and again and again
Reedel olin täitsa üksi töö juures asjatamas. Ja asjatamist oli palju. Tööd rabasin kella 18.00ni. Lihtsalt aeg kadus kiiremini, kui töö tehtud sai.
Hirmutav on mõelda, et ükskord võin avastada, et kõik rongid ja trammid ja bussid on läinud ning mina istun uhkes üksinduses oma raamatuvirna taga ning murran pead sotsiaalsete probleemide üle ühiskonnas, mis tegelikult on tekitatud inimeste poolt, kes peaksid probleemidele pigem lahendusi leidma, kui neid juurde moodustama. Jah, ma räägin poliitikutest. Nendest, kes millegipärast on irdumas reaalsusest, nendest, kes pigem kemplevad uute liisingautode pärast, kui üha enam kahanevatest sotsiaalsetest garantiidest Eestis.
Strange, et kui isiku-keskses maailmas niikuinii kunagi kõik paika loksub, siis riigi tasandil võib poitiivseid resolutsioone ootama jäädagi.
Muidugi on asi subjektiivne. Istungitel on lihtne pead vangutada, et nii palju kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi. True, kuid kusagil peavad ka objektiivne ja subjektiivne mõtteviis kohtuma. Kusagilt peab üks lõppema ja teine algama.
Nii, nüüd on asi selge. Ma kas irdun reaalsusest või olen sellele just nimelt liiga süvitsi lähenema hakanud.
A happy and healthy eluviis ei tähenda mitte pea liiva alla peitmist vaid tegelemist asjadega, mis seljataksid võimaluse sügavamateks filosoofilisteks argumentideks. Sest filosoofia mitte ei anna vastuseid vaid tekitab küsimusi.
Ja, ma sain sisse, TÜ MA Information Management'i. Let the new life begin?
Hirmutav on mõelda, et ükskord võin avastada, et kõik rongid ja trammid ja bussid on läinud ning mina istun uhkes üksinduses oma raamatuvirna taga ning murran pead sotsiaalsete probleemide üle ühiskonnas, mis tegelikult on tekitatud inimeste poolt, kes peaksid probleemidele pigem lahendusi leidma, kui neid juurde moodustama. Jah, ma räägin poliitikutest. Nendest, kes millegipärast on irdumas reaalsusest, nendest, kes pigem kemplevad uute liisingautode pärast, kui üha enam kahanevatest sotsiaalsetest garantiidest Eestis.
Strange, et kui isiku-keskses maailmas niikuinii kunagi kõik paika loksub, siis riigi tasandil võib poitiivseid resolutsioone ootama jäädagi.
Muidugi on asi subjektiivne. Istungitel on lihtne pead vangutada, et nii palju kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi. True, kuid kusagil peavad ka objektiivne ja subjektiivne mõtteviis kohtuma. Kusagilt peab üks lõppema ja teine algama.
Nii, nüüd on asi selge. Ma kas irdun reaalsusest või olen sellele just nimelt liiga süvitsi lähenema hakanud.
A happy and healthy eluviis ei tähenda mitte pea liiva alla peitmist vaid tegelemist asjadega, mis seljataksid võimaluse sügavamateks filosoofilisteks argumentideks. Sest filosoofia mitte ei anna vastuseid vaid tekitab küsimusi.
Ja, ma sain sisse, TÜ MA Information Management'i. Let the new life begin?
Friday, August 29, 2008
28.08.2008
Töö, telefonikõne, trepid, kimp, hämming, kallistused, naer-pisarad, trepid, töö.
The bride was oh so lovely and the groom was smiling non-stop.
Kui imelised inimesed ja imeline päev, see 28.08.2008.
And the first time (in this blog), let me represent to you - Mr and Mrs V.
Kibe!
The bride was oh so lovely and the groom was smiling non-stop.
Kui imelised inimesed ja imeline päev, see 28.08.2008.
And the first time (in this blog), let me represent to you - Mr and Mrs V.
Kibe!
Monday, August 25, 2008
Time difference
Good God I miss my buddies!Ajavahe teeb lihtsalt oma töö ning 24/7 on asendumas 3/3 sin'use kujulise graafikuga.
Hoidke pöidlaid kolmapäeval, kui kell 11am toimub vestlus võimaliku tulevikuga, Tartus.
Saturday, August 16, 2008
Kiire?
Ma siiski leian, et mul on täitsa vedanud hõimlastega. Lähimatega.
Kuna viimasel õhtul Veneetsias otsustasime, et fungime ennast korralikeks ja läheme tähistame oma mitte nii glamuurse reisi lõppu korralikult .. haha, küll see lause seadmine on ikka raske hommikuti. Välja me igaljuhul läksime. Fungituna.
"Misasja? Unusta ära, ei tee!" "Ok, see tundub liialt ekstreemne, aga meil ei ole ju ühist pilti ja pealegi midagi näha ei jää, kuna me ei ole fookuses".
Pika mõttepausi järel oli nõusoleks siiski olemas ning meie ühise pildi üle on mul siiani hea meel. Ära tegime, nii selle reisi kui ka pildi.
Ja järgmise päeva hommikul see algaski - viimase minuti gondli leidmine.
Kui vaid oleksime haaranud esimesest gondeljeerist kinni kes meile mitu päeva tagasi sõitu pakkus .. kui vaid.
Seega, oli päeva motoks - leiada gondeljeer.
Oma toa olime tühjendanud ning asjad jätsime pagasi hoidlasse .. administratsiooni onu pakkus meile taas kord oma kontorit. Ja nii me suundusime Accademia silla poole, kus olime kohanud esimestel päevadel gondleid, nii ilusaid. Ja ennäe, üks just randuski (kuna oli hommik, siis olime rõõmsad, et leidsime ühegi). Juba eemalt tundus gondeljeer kõhetu ja ebameeldiv. Ja kõigeks selleks ta osutuski. Uurisin, milline on tema teekond ja kas ta on nõus ka kurssi muutma. Tema jutustas, milliseid kohti näitab ja kust kaudu sõidab. Kuna meil aega eriti ei olnud (oli vaja veel rongipileteid ostma suunduda) siis pakkusin variandi, et tema sõitku ning giidi mängida pole vaja. Ühesõnaga, me oleme huvitatud ainult sõidust, kuna jalgsi käies oleme juba pea kõigega tutvuda jõudnud. Meesterahvas vaikis, põrnitses meid vihaselt ja siis hakkas süüdistama. Kas te olete seda näinud, seda, seda ja seda? Vaevalt! Torises midagi oma keeles ning suundus prügikasti suunas, et ära visata kaart, mille talle tagastasin. Prügikasti kaan lendas pauguga kinni ning kast ise sai jalahoobi.
Me seisime sõnatult. Milline halb käitumismaneer. Meesterahvas käitus nagu oleks 15 aastane poisike, keda peole ei lasta.
Kehitasime õlgu ning üritasime ebameeldiva seiga selja taha jätta. Friik.
Niisiis suundusime tagasi kaasaegsema Veneetsia linnaosa poole ning voila, teel sinna kohtasimegi gondeljeeri, kes 25 minuti eest kasseeris 120 EUR'i. Muidugi rääkis ta pidevalt, et soovitab 45 minutilist sõitu, 220 EUR'i. Ja sellest pakkumisest rääkis ta vahetpidamata. Ou düüd, ja ma vastasin talle iga kord, et meil ei ole aega selliseks lõbusõiduks.
Mina pöördesse ei läinud, kuid järgmine kord teen küll pikema sõidu. Ja järgmine kord ..
Ilus aga loll. Gondeljeer.
Õnneks meeldis sõit mu kaaslasele ning päris tühja me aeg ei läinud.
Tagasi hotellis kottide järele minnes tekkis vestlus hotelli adminkhjdkjd .. administraatoriga. Arved, särgid värgid ja .. küsis mu kaaslaselt, et "Kas Teie tütar?" Ema naeratas ja noogutas: "Si, Si".
Järgnesid bella'd ja bellissimod ning lubas nimetada 2 põhjust, miks tema mulle ei sobiks.
1. Tema on liiga vana ja mina liiga noor.
2. Tema liiga kole ja mina liiga ilus.
Mina lõkerdasin, ema lõkerdas, administraator lõkerdas. Lehvitasime ja läksime oma teed.
Raudteejaamas avastasime ebameeldiva järjekorra. Kuna olime eelmine õhtu kontrollinud, kas Bresciasse rongid sõidavad, siis teadsime kindlalt, et peame valima järjekorras seismise ning varuma kannatust.
Järjekorras seisime 2 tundi. Ilma liialdusteta. Hiljem kodus selgus, et Itaalias oli olnud rongitöötajate streik.
Rongile ja Bresciasse. Sõit oli suhteliselt meeldiv. Itsitama ajas ainult meesterahvas, kes oli raseerinud oma jalasääred poolde põlve. Ju siis unustas ta, et lühemaid pükse kandes oleks pidanud ka ülejäänud säärekarvad ära pügama .. kui ta sellega juba algust teinud oli. Itsitama ajas ikkagi.
Bresciasse jõudsime ja ootamas oli taas kord järjekord. Seisime, ootasime ja ühtäkki nägin ühe silti. Hõikasin emale, et oodaku siin, kohe tulen tagasi. Ja läinud ma olingi.
Nimelt märkasin, et pakutakse ka bussipileteid otse lennujaama. Mis oleks meile superhästi sobinud, kuna oleks päästnud meid rongissõidust ja taas kord bussisõidust.
Ekslesin bussijaama .. mis oli kõledast kõledam ja etskae - EuroLines. Astusin aga hops sisse ja uurisin piletite kohta. Mis siin pikalt mõtelda, järgmine buss läheb 9 paiku ning ostsingi piletid ära.
Olin rongijaamast ära umbes 7-10 minutit. Tagasi jõudes tirisin kaaslase järjekorras ära ning seletasin sama õhinal justkui oleks bingoga võitnud. Niisiis oli meil aega veel 2 tundi bussini.
Rongijaamas istuda ei tahtnud, politsei bande tegutses jälle. Bussijaamas oli asi tegelikult hullem - kohalikud. Oh well, valisime siiski bussijaama, sest politseid ei olnud ümbruses.
Tõin meile ka pitsat ja vett, et aega sisustada. Ja üllatus üllatus, politsei kaubik sõitis jaama. Asetasin prillid ninale ning rääkisin kaaslasele sosinal erinevaid stsenaariume, mis meiega kõik kohe kohe juhtuma võib hakata. Ainuke stsenaarium, millega kaaslane välja pakkus - kas meil jätkub piisavalt raha, et ennast sealt välja osta.
Aga õnneks meid kinni ei nabitud. Jalutati meist küll mööda ning suunati pilgud ka meie peale ja muheleti õõvastavalt, kuid kinni peeti kaks meesterahvast - turistid. Mõlemad toimetati bussi, millest väljus üks ning teisega sõideti minema.
Meie avaldasime kaastunnet ära viidule ning hingasime kergendatult - pääsesime.
Kuigi me ei sarnanenud kohalikega, tuli meiega vestlema hindu, kes isegi siis kui ma talle inglise keeles vastasin, et ma ei saa temast aru, lobises edasi ja üks itaallanna, kes vuristas küllaltki kiiresti oma mured ette, mille peale ma kole süüdlaslikult pidin ütlema - sorry, I don't speak italian.
Buss jõudis 10 minutit hilineda ning isegi siis ei suutnud nässakast bussijuht oma ilastamise pausi ära jätta. Vahemärkuseks võib ütelda, et jõllitati meid, kellel meeskaaslaseid kõrval seismas ei olnud.
Bussist avanes taas kord maaliline vaade Itaalia küladele. Lennujaama jõudsime 6 tundi enne check-in aega. Tehtav. Tualetis sahmisin oma paberimajandusega ning riietega ja suundusime istekohtade poole. Olime juba teises lennujaama otsas, kui ma sõna otseses mõttes tagasi jooksma hakkasin. Olin oma passi ja check-in paberid veetseesse unustanud. Õnnek, õnneks olid kõik puutumata seal, kuhu ma nad unustasin.
Kuna viimasel õhtul Veneetsias otsustasime, et fungime ennast korralikeks ja läheme tähistame oma mitte nii glamuurse reisi lõppu korralikult .. haha, küll see lause seadmine on ikka raske hommikuti. Välja me igaljuhul läksime. Fungituna.
Kolm sammu tänaval ja pilt oli selge - täna hakkab müristama. Umbes 30 minuti pärast see nii ka oli. Taevaväravad avanesid kõige võimsamal moel ning tagasi hotelli pöördudes olime suht nördinud, et gondlit ei leidnudki tol õhtul. Ja samas ühtegi mui bueno restorani tee peale ette ei jäänud (tegelikult sain ainult ennast selles õhtus süüdistada, sest kaaslane leidis pea teise restorani sobiliku sisse astumiseks, oh well).
Hotellis tagasi olles uurisime, kas neil ehk minigit restorani on. Ei olnud. Põhjus - väljas on iga 2 meetri peale 3 restorani, liialdustega. Aga administratsiooni onu pakkus oma vihmavarju, kui meil peaks olema soov tagasi välja suunduda.
Hotellis tagasi olles uurisime, kas neil ehk minigit restorani on. Ei olnud. Põhjus - väljas on iga 2 meetri peale 3 restorani, liialdustega. Aga administratsiooni onu pakkus oma vihmavarju, kui meil peaks olema soov tagasi välja suunduda.
Ei olnud. Lükkasime oma gondlid ja restoranid siis viimasele päevale Veneetsias, aka järgmisele hommikule.
Hotellitoas rõdu peal äikesetantsu silmitsedes ning möödunuid päevi oma peas justkui filmiks kokku monteerides, jäi häirima tõsiasi, et ühist pilti kaaslasega veel tehtud ei ole. 
"Misasja? Unusta ära, ei tee!" "Ok, see tundub liialt ekstreemne, aga meil ei ole ju ühist pilti ja pealegi midagi näha ei jää, kuna me ei ole fookuses".
Pika mõttepausi järel oli nõusoleks siiski olemas ning meie ühise pildi üle on mul siiani hea meel. Ära tegime, nii selle reisi kui ka pildi.
Ja järgmise päeva hommikul see algaski - viimase minuti gondli leidmine.
Kui vaid oleksime haaranud esimesest gondeljeerist kinni kes meile mitu päeva tagasi sõitu pakkus .. kui vaid.
Seega, oli päeva motoks - leiada gondeljeer.
Oma toa olime tühjendanud ning asjad jätsime pagasi hoidlasse .. administratsiooni onu pakkus meile taas kord oma kontorit. Ja nii me suundusime Accademia silla poole, kus olime kohanud esimestel päevadel gondleid, nii ilusaid. Ja ennäe, üks just randuski (kuna oli hommik, siis olime rõõmsad, et leidsime ühegi). Juba eemalt tundus gondeljeer kõhetu ja ebameeldiv. Ja kõigeks selleks ta osutuski. Uurisin, milline on tema teekond ja kas ta on nõus ka kurssi muutma. Tema jutustas, milliseid kohti näitab ja kust kaudu sõidab. Kuna meil aega eriti ei olnud (oli vaja veel rongipileteid ostma suunduda) siis pakkusin variandi, et tema sõitku ning giidi mängida pole vaja. Ühesõnaga, me oleme huvitatud ainult sõidust, kuna jalgsi käies oleme juba pea kõigega tutvuda jõudnud. Meesterahvas vaikis, põrnitses meid vihaselt ja siis hakkas süüdistama. Kas te olete seda näinud, seda, seda ja seda? Vaevalt! Torises midagi oma keeles ning suundus prügikasti suunas, et ära visata kaart, mille talle tagastasin. Prügikasti kaan lendas pauguga kinni ning kast ise sai jalahoobi.
Me seisime sõnatult. Milline halb käitumismaneer. Meesterahvas käitus nagu oleks 15 aastane poisike, keda peole ei lasta.
Kehitasime õlgu ning üritasime ebameeldiva seiga selja taha jätta. Friik.
Niisiis suundusime tagasi kaasaegsema Veneetsia linnaosa poole ning voila, teel sinna kohtasimegi gondeljeeri, kes 25 minuti eest kasseeris 120 EUR'i. Muidugi rääkis ta pidevalt, et soovitab 45 minutilist sõitu, 220 EUR'i. Ja sellest pakkumisest rääkis ta vahetpidamata. Ou düüd, ja ma vastasin talle iga kord, et meil ei ole aega selliseks lõbusõiduks.
Mina pöördesse ei läinud, kuid järgmine kord teen küll pikema sõidu. Ja järgmine kord ..
Ilus aga loll. Gondeljeer.
Õnneks meeldis sõit mu kaaslasele ning päris tühja me aeg ei läinud.
Tagasi hotellis kottide järele minnes tekkis vestlus hotelli adminkhjdkjd .. administraatoriga. Arved, särgid värgid ja .. küsis mu kaaslaselt, et "Kas Teie tütar?" Ema naeratas ja noogutas: "Si, Si".
Järgnesid bella'd ja bellissimod ning lubas nimetada 2 põhjust, miks tema mulle ei sobiks.
1. Tema on liiga vana ja mina liiga noor.
2. Tema liiga kole ja mina liiga ilus.
Mina lõkerdasin, ema lõkerdas, administraator lõkerdas. Lehvitasime ja läksime oma teed.
Raudteejaamas avastasime ebameeldiva järjekorra. Kuna olime eelmine õhtu kontrollinud, kas Bresciasse rongid sõidavad, siis teadsime kindlalt, et peame valima järjekorras seismise ning varuma kannatust.
Järjekorras seisime 2 tundi. Ilma liialdusteta. Hiljem kodus selgus, et Itaalias oli olnud rongitöötajate streik.
Rongile ja Bresciasse. Sõit oli suhteliselt meeldiv. Itsitama ajas ainult meesterahvas, kes oli raseerinud oma jalasääred poolde põlve. Ju siis unustas ta, et lühemaid pükse kandes oleks pidanud ka ülejäänud säärekarvad ära pügama .. kui ta sellega juba algust teinud oli. Itsitama ajas ikkagi.
Bresciasse jõudsime ja ootamas oli taas kord järjekord. Seisime, ootasime ja ühtäkki nägin ühe silti. Hõikasin emale, et oodaku siin, kohe tulen tagasi. Ja läinud ma olingi.
Nimelt märkasin, et pakutakse ka bussipileteid otse lennujaama. Mis oleks meile superhästi sobinud, kuna oleks päästnud meid rongissõidust ja taas kord bussisõidust.
Ekslesin bussijaama .. mis oli kõledast kõledam ja etskae - EuroLines. Astusin aga hops sisse ja uurisin piletite kohta. Mis siin pikalt mõtelda, järgmine buss läheb 9 paiku ning ostsingi piletid ära.
Olin rongijaamast ära umbes 7-10 minutit. Tagasi jõudes tirisin kaaslase järjekorras ära ning seletasin sama õhinal justkui oleks bingoga võitnud. Niisiis oli meil aega veel 2 tundi bussini.
Rongijaamas istuda ei tahtnud, politsei bande tegutses jälle. Bussijaamas oli asi tegelikult hullem - kohalikud. Oh well, valisime siiski bussijaama, sest politseid ei olnud ümbruses.
Tõin meile ka pitsat ja vett, et aega sisustada. Ja üllatus üllatus, politsei kaubik sõitis jaama. Asetasin prillid ninale ning rääkisin kaaslasele sosinal erinevaid stsenaariume, mis meiega kõik kohe kohe juhtuma võib hakata. Ainuke stsenaarium, millega kaaslane välja pakkus - kas meil jätkub piisavalt raha, et ennast sealt välja osta.
Aga õnneks meid kinni ei nabitud. Jalutati meist küll mööda ning suunati pilgud ka meie peale ja muheleti õõvastavalt, kuid kinni peeti kaks meesterahvast - turistid. Mõlemad toimetati bussi, millest väljus üks ning teisega sõideti minema.
Meie avaldasime kaastunnet ära viidule ning hingasime kergendatult - pääsesime.
Kuigi me ei sarnanenud kohalikega, tuli meiega vestlema hindu, kes isegi siis kui ma talle inglise keeles vastasin, et ma ei saa temast aru, lobises edasi ja üks itaallanna, kes vuristas küllaltki kiiresti oma mured ette, mille peale ma kole süüdlaslikult pidin ütlema - sorry, I don't speak italian.
Buss jõudis 10 minutit hilineda ning isegi siis ei suutnud nässakast bussijuht oma ilastamise pausi ära jätta. Vahemärkuseks võib ütelda, et jõllitati meid, kellel meeskaaslaseid kõrval seismas ei olnud.
Bussist avanes taas kord maaliline vaade Itaalia küladele. Lennujaama jõudsime 6 tundi enne check-in aega. Tehtav. Tualetis sahmisin oma paberimajandusega ning riietega ja suundusime istekohtade poole. Olime juba teises lennujaama otsas, kui ma sõna otseses mõttes tagasi jooksma hakkasin. Olin oma passi ja check-in paberid veetseesse unustanud. Õnnek, õnneks olid kõik puutumata seal, kuhu ma nad unustasin.
Oh mind küll. Uniste, väsinud ja päikesest räsituna prantsatasime lõpuks pingile. Kaua me puhata e
i saanud. Kella oo.oo ajal aeti rahvas istepinkidelt minema, et põrandaid puhastada. Lennujaama parem tiib tehti rahvast puhtaks ning suleti lintidega. Inimesed aga olid väsinud ning hõivasid külma ja kõva põranda. Inimesed, kes lennujaama saabusid öistelt lendudelt ei suutnud ära imestada, miks kõik põrandal pikutavad.
i saanud. Kella oo.oo ajal aeti rahvas istepinkidelt minema, et põrandaid puhastada. Lennujaama parem tiib tehti rahvast puhtaks ning suleti lintidega. Inimesed aga olid väsinud ning hõivasid külma ja kõva põranda. Inimesed, kes lennujaama saabusid öistelt lendudelt ei suutnud ära imestada, miks kõik põrandal pikutavad.Alguses pelgasin ka ise põrandal magamist, kuid kuna kaaslane nii kiiresti silmad kinni pani, oli minu mure lahendatud - jäin automaatselt valvaja rolli. Mulle selline asi sobis.
Jälgisin lennujaamas sagivaid inimesi. Esialgu ei suutnud olukorraga leppida naisterahvad, kes kolmekesi Gucci kotikestega keset põrandat seisid, kui tunni pärast olid nemadki oma võltsküüned jopede ja rätikute alla mähkinud ning puhkasid pead oma überbling kottidel.
Check in toimus kiiresti. Sama kiiresti pääsesime ka lennukile ning tundus, et veel kiiremini maandusime taas Riias.
Tõusime, et lennukist väljuda ning meid kõnetas üks pikemat sorti noormees küsimusega: "Kas Te olete eestlased?" Jäime kaaslasega mõlemad üksteisele otsa vaatama. Noormees ei tundnud Riia linna eriti hästi ning pakkus, et võiksime koos bussijaama liikuda, et sealt edasi raudteejaama ja Valka. Seltsis ju segasem. Meil ei olnud selle vastu mitte midagi. Helistasime veel enne ning uurisime, kas äkki meile vastu pole tuldud. Olid. A ja E ja titabeebi olid meile vastu sõitnud. Kui tore, kui tore. Kutsusime ka noormehe endaga kaasa, et tema jalavaeva vähendada (jalavaeva vähendasime tal kuni Valga bussijaamani, kust ta ilusasti Jõgeva bussi peale lipata sai, ise suundusime aga sugulastele külla).
Riias tegime veel söögipeatuse, et traditsioonilist Läti toitu maitsta ning rasedakesele pikast sõidust puhkust anda. Nautisime õllekastmes liha ja ohtralt mahla - päev oli küll niiske, kuid palavus oli lämmatav. Selgus, et noormehe õde oli Itaalias 5 aastat elanud ning tegeles seal vaikselt viisi ka modellindusega. Igav meie seltskonnas ei olnud, kuna itsitasime selja taga olevate õuduste ja toredate mälestuste üle kõik koos.
Teel koju põikasime sisse ka Viljandi lossimägedele jalutuskäigule ning metsapeatuseks Olustverre.
Autos laulsime kõik kõvasti ja valesti eesti "vanade heade laulude" viisijuppe ning koju jõudes avasime veinipudelid.
Kella kahe paiku öösel lahkusid meie noored Lasnamäe suunas ning ka Patikal jäi majas üsna tasaseks.
Järgmiseks sihiks seati Prantsusmaa.
Tuesday, August 12, 2008
Yes sir, I can boogie
Nui viieks .. ei mäleta.
Detaile ei mäleta. Mis juhtus meie Veneetsia reisil?
Niisiis, jätkan ülestähendust kusagilt neljanda või viienda päeva õhtupoolikult. Märksõnaks hotell.
Pika otsimise peale (loe idast lõunasse ja kirdest edelasse) leidsime ta lõpuks. Meie hotellike. Gardena. Mis enim meeldis vastuvõtus oli teenindav personal. Tõeline härrasmees (meenutame nüüd hetki, kui Itaalias õlised, karvaste rindadega mehed ennast Heroseks pidasid ning huuli meie suunas kortsutasid, öäk). Tuba pakuti välja .. 140 EUR'i eest. Hüppasime rõõmust, saime siiski hinnast 50% alla.. põhjuseks viimasel minutil avaldatud soov ning üürike öötunnike, mis veeta tuli.
Niisiis, hotell olemas, sammusime taas Veneetsia päikese all .. unistades Toscana päikesest.
Viimane öö kämpingus veeta oli omamoodi sisse harjutatud .. refleks, sa lihtsalt oled ja teed ja näed, automaatselt, mõtlemata. Või siis .. impulside ajel pigem.
Check outisime ennast esimestena kell 07.00 am. Eelmisel õhtul kohatud eestlaste konvoi oli oma bussiga juba kadunud teadmata suunas. Bon voyage, little devils.
Kuna orienteerumiseks TomTom'i käe pärast ei olnud ja tuli hakkama saada kaartide ja olematute teeviitadega, siis lidusime hotelli poole. Mida varem seda parem loogika. Ja pealegi lubasime, et jõuame enne 10 hommikul. Milleks see neile vajalik oli, who knows. Meile sobis.
Hommikune Veneetsia on rahulikum ja jahedam. Sul on ruumi pildistamiseks, kõndimiseks ja hingamiseks.
Nii saingi parimad pildid Veneetsiast hommikupäikese tulekuga.
Jaaa .. ma jällegi jään toppama. Lihtsalt ei suuda kirjutada .. peab tõsiselt kaaluma videopäeviku ideed.
Detaile ei mäleta. Mis juhtus meie Veneetsia reisil?
Niisiis, jätkan ülestähendust kusagilt neljanda või viienda päeva õhtupoolikult. Märksõnaks hotell.
Pika otsimise peale (loe idast lõunasse ja kirdest edelasse) leidsime ta lõpuks. Meie hotellike. Gardena. Mis enim meeldis vastuvõtus oli teenindav personal. Tõeline härrasmees (meenutame nüüd hetki, kui Itaalias õlised, karvaste rindadega mehed ennast Heroseks pidasid ning huuli meie suunas kortsutasid, öäk). Tuba pakuti välja .. 140 EUR'i eest. Hüppasime rõõmust, saime siiski hinnast 50% alla.. põhjuseks viimasel minutil avaldatud soov ning üürike öötunnike, mis veeta tuli.
Niisiis, hotell olemas, sammusime taas Veneetsia päikese all .. unistades Toscana päikesest.
Viimane öö kämpingus veeta oli omamoodi sisse harjutatud .. refleks, sa lihtsalt oled ja teed ja näed, automaatselt, mõtlemata. Või siis .. impulside ajel pigem.
Check outisime ennast esimestena kell 07.00 am. Eelmisel õhtul kohatud eestlaste konvoi oli oma bussiga juba kadunud teadmata suunas. Bon voyage, little devils.
Kuna orienteerumiseks TomTom'i käe pärast ei olnud ja tuli hakkama saada kaartide ja olematute teeviitadega, siis lidusime hotelli poole. Mida varem seda parem loogika. Ja pealegi lubasime, et jõuame enne 10 hommikul. Milleks see neile vajalik oli, who knows. Meile sobis.
Hommikune Veneetsia on rahulikum ja jahedam. Sul on ruumi pildistamiseks, kõndimiseks ja hingamiseks.
Nii saingi parimad pildid Veneetsiast hommikupäikese tulekuga.
Jaaa .. ma jällegi jään toppama. Lihtsalt ei suuda kirjutada .. peab tõsiselt kaaluma videopäeviku ideed.
Friday, August 8, 2008
Saturday, August 2, 2008
Faktor, UV faktor
Äratust ei toimunud, pidev valvel olek ehmatas silmad lahti kella 6 paiku hommikul. Lootes, et siis vähem rahvast ringi liigub jalutasime pesumajade poole. Pidulised olid juba hommikuks aga bussidega kadunud. Rooma suunas ..
Hommikune taevas tõotas head. Kuigi põhjamaa inimestele siiski mitte niivõrd head, pigem kuuma. Plaanidest jäi pinnale randa minek. Alberoni sobis meile asukohalt. Laevani oli 45 minutit aega ning otsustasime selle veeta sadamas. Istusime ja õõtsusime alusel, mis üsna varsti inimesi täis oli ja nautisime mööduvaid paate, purjekaid ja praame.
Hämmastav, laevadega sõidavad siin ainult moosipoisid. Kuldpruunide kehade ning valgete ülikondadega.
Palav oli. Väga palav. Kuna puudusid teeviidad ja tänava nimed, siis otsustasime järgneda inimestele, kellel kaasas päevavari. Ehk nemad ikka randa lähevad. Ja sinna nad muidugi suundumas olidki.
Kohale jõudnud oli asi selge, et kui ilusat rannaliiva tahad, pead maksma renditooli/varjualuse eest. Avalik rand oli tasuline. Kuna meie aga maksta ei kavatsenud, siis jalutasime puuaia taha, kus oli rohkem rahvast juba lesimas, kui tasulises rannas. Turistid. Correction here: kaaslane oli nõus maksma, peaasi, et kuumal rannaliival kõndima ei pea. Õnneks (või kahjuks) tegin ebapopulaarse otsuse mitte maksta.
Liiv kõrvetas. Paljajalu seal kõndida ei saanud. See eest oli aga vesi nii soe nii soe. Paar minutit rätiku peal lesida jõudnud ,otsustasime, et kõige rohkem tunnikese oleme. Ja nii ka jäi. Tuju ei olnud .. täitsa puudus. Tagasiteel sadamasse võtsime veel kohvi (a’la 2 tilka) ning mentooliga jäävee. Mõlemad ostud lendasid prügikasti. Lihtsalt võimatu, tundus, et kõik kisub viltu. Laevas tagasi loksudes pakkusin välja, et kuna õhtu veel noor on ja meil laevapiletid 3 ööpäevaks 24/7 kasutusel, siis võiksime pärast pesus käimist Veneetsiasse sõita .. mis meil õhtul ikka muud teha. Kaaslane oli alguses tõrges, kuid pärast pesu oli täitsa nõus ning lõi kampa. Nii me siis läksimegi – Veneetsiasse. Laev linna minemiseks oli kahekordne ning peaaegu inimtühi – peale meie sõitsid samal suunal veel 4 inimest. Vau, milline luksus.
Ilus. Hämmastav. Just see, mida olin otsinud – linn. Veneetsia on kaunis inside and out. Peatusime Zatteres. Kuigi on räägitud, et linna ümbritsev vesi haiseb, ei saa meie seda väidet kinnitada. Kuigi kohati linna sõites võis tunda ebamäärast reovee lõhna, siis pigem oli ta Veneetsia omapära, kui turistide horde vähendav aroom.
Kultuuuuuuuur segatud kaasaegsete turistidega. Kultuur. See vana ja lagunev. See kohati laialivalguma kippuv arhitektuuriline saavutus on vaatamist väärt. Majad või pigem ehitised vee peal tunduvad esialgu kõik erinevad. Päevade möödumisega märkad sarnasusi arhitektide mõttekäikudes. Salapära ja raskus mis lasub väiketänavatel on lihtsalt kirjeldamatu. See kõik viib su mõtetes eemale 21. sajandist. Sa justkui kõnniksid 17. sajandil. Kuigi ümbritsetud turistidest, ei ole su tähelepanu mitte inimestel vaid pisidetailidel akendel, kõnniteedel, sildadel, ustel .. kõikjal.
Kuna orienteerumiseks on tänavatel kaootiliselt ainult sildid, mis näitavad nooltega ainult suunda, kus on peamised atraktsioonid, siis lubasime, et kõnnime ainult ühte tänavat pidi ja ei hakka esimesel õhtul kohe seiklema. Aga see kõik, mida esimesel õhtul nägime oli täielikult piisav meile.
Ma olin terve reisi välel ebapopulaarsete otsuste tegija. Ma lubasin, et gondliga sõidame juhul, kui gondeljeer lauluviisi ümiseb. Accademia sillal püüdiski meid kinni üks gondeljeer, kes pakkus supersoodsalt oma teenust (70 EUR'i, meile kahele) ta muudkui rääkis ja lobises ja siis ma küsisin, et kas ta laulab. Meesterahvas hakkas naerma, et temal polevat lauluhäält .. aga ehk tema sõbral on. Siis muidugi jälitas meid tema sõber, kellele me viisakalt ära ütlesime.
Veneetsia on ja jääb kaupmeeste linnaks. Kauplevad igal nurgal.
Ahjaa, rannas suutsin ennast siiski ära kärsatada ning õhtul oli piinarikas olemine.
Kella 9 paiku hakkasime tagasi Fusinasse suunduma ning laev, mis tulles oli inimtühi, täitus välgukiirusel.
Ja jälle .. väsimus. Pesus käidud, saabus uni kiiremini kui eelmine õhtu.
Hommikune taevas tõotas head. Kuigi põhjamaa inimestele siiski mitte niivõrd head, pigem kuuma. Plaanidest jäi pinnale randa minek. Alberoni sobis meile asukohalt. Laevani oli 45 minutit aega ning otsustasime selle veeta sadamas. Istusime ja õõtsusime alusel, mis üsna varsti inimesi täis oli ja nautisime mööduvaid paate, purjekaid ja praame.
Hämmastav, laevadega sõidavad siin ainult moosipoisid. Kuldpruunide kehade ning valgete ülikondadega.
Palav oli. Väga palav. Kuna puudusid teeviidad ja tänava nimed, siis otsustasime järgneda inimestele, kellel kaasas päevavari. Ehk nemad ikka randa lähevad. Ja sinna nad muidugi suundumas olidki.
Kohale jõudnud oli asi selge, et kui ilusat rannaliiva tahad, pead maksma renditooli/varjualuse eest. Avalik rand oli tasuline. Kuna meie aga maksta ei kavatsenud, siis jalutasime puuaia taha, kus oli rohkem rahvast juba lesimas, kui tasulises rannas. Turistid. Correction here: kaaslane oli nõus maksma, peaasi, et kuumal rannaliival kõndima ei pea. Õnneks (või kahjuks) tegin ebapopulaarse otsuse mitte maksta.
Liiv kõrvetas. Paljajalu seal kõndida ei saanud. See eest oli aga vesi nii soe nii soe. Paar minutit rätiku peal lesida jõudnud ,otsustasime, et kõige rohkem tunnikese oleme. Ja nii ka jäi. Tuju ei olnud .. täitsa puudus. Tagasiteel sadamasse võtsime veel kohvi (a’la 2 tilka) ning mentooliga jäävee. Mõlemad ostud lendasid prügikasti. Lihtsalt võimatu, tundus, et kõik kisub viltu. Laevas tagasi loksudes pakkusin välja, et kuna õhtu veel noor on ja meil laevapiletid 3 ööpäevaks 24/7 kasutusel, siis võiksime pärast pesus käimist Veneetsiasse sõita .. mis meil õhtul ikka muud teha. Kaaslane oli alguses tõrges, kuid pärast pesu oli täitsa nõus ning lõi kampa. Nii me siis läksimegi – Veneetsiasse. Laev linna minemiseks oli kahekordne ning peaaegu inimtühi – peale meie sõitsid samal suunal veel 4 inimest. Vau, milline luksus.
Ilus. Hämmastav. Just see, mida olin otsinud – linn. Veneetsia on kaunis inside and out. Peatusime Zatteres. Kuigi on räägitud, et linna ümbritsev vesi haiseb, ei saa meie seda väidet kinnitada. Kuigi kohati linna sõites võis tunda ebamäärast reovee lõhna, siis pigem oli ta Veneetsia omapära, kui turistide horde vähendav aroom.
Kultuuuuuuuur segatud kaasaegsete turistidega. Kultuur. See vana ja lagunev. See kohati laialivalguma kippuv arhitektuuriline saavutus on vaatamist väärt. Majad või pigem ehitised vee peal tunduvad esialgu kõik erinevad. Päevade möödumisega märkad sarnasusi arhitektide mõttekäikudes. Salapära ja raskus mis lasub väiketänavatel on lihtsalt kirjeldamatu. See kõik viib su mõtetes eemale 21. sajandist. Sa justkui kõnniksid 17. sajandil. Kuigi ümbritsetud turistidest, ei ole su tähelepanu mitte inimestel vaid pisidetailidel akendel, kõnniteedel, sildadel, ustel .. kõikjal.
Kuna orienteerumiseks on tänavatel kaootiliselt ainult sildid, mis näitavad nooltega ainult suunda, kus on peamised atraktsioonid, siis lubasime, et kõnnime ainult ühte tänavat pidi ja ei hakka esimesel õhtul kohe seiklema. Aga see kõik, mida esimesel õhtul nägime oli täielikult piisav meile.
Ma olin terve reisi välel ebapopulaarsete otsuste tegija. Ma lubasin, et gondliga sõidame juhul, kui gondeljeer lauluviisi ümiseb. Accademia sillal püüdiski meid kinni üks gondeljeer, kes pakkus supersoodsalt oma teenust (70 EUR'i, meile kahele) ta muudkui rääkis ja lobises ja siis ma küsisin, et kas ta laulab. Meesterahvas hakkas naerma, et temal polevat lauluhäält .. aga ehk tema sõbral on. Siis muidugi jälitas meid tema sõber, kellele me viisakalt ära ütlesime.
Veneetsia on ja jääb kaupmeeste linnaks. Kauplevad igal nurgal.
Ahjaa, rannas suutsin ennast siiski ära kärsatada ning õhtul oli piinarikas olemine.
Kella 9 paiku hakkasime tagasi Fusinasse suunduma ning laev, mis tulles oli inimtühi, täitus välgukiirusel.
Ja jälle .. väsimus. Pesus käidud, saabus uni kiiremini kui eelmine õhtu.
Wednesday, July 9, 2008
Home of Casanova (I)
02.07.2008, Tallinn 23.30
... Vicenza, Padova ja lõpuks ka Mestre. 100 EUR’i maha sõidetud, ei suutnud me oma imestust aga ära jagada – bussipileteid ei osanud me kusagilt osta. Tiirutasime ja tiirutasime. Lõpuks otsustasime, et ostame bussist. Mestre on tööstuslinn, seega suure linna tulesid sealt ei leia.
Hr X ei olnud omasooihar, millest lõpuks ka minu kaasreisija aru sai .. kuigi ta pärast nentis, et maha rahustamiseks oli tal seda lauset vaja kuulda .. ikkagi vanem naisterahvas.
Koti heitsin voodi peale, et oleks parem ülevaade asjadest, mis juba pakitud ning mis alles ootejärjekorras. Asju sai kotti nii palju, et luku sai kinni tõmmatud alles pärast mõningast koti peal trampimist. Piltlikult. Alt kostus juba närviline isa hüüe. Aega polnud enam juukseid sasida. Oli vaja jõuda veel Lasnamäele. Suures korrusmajas ringi seigeldes jõudsin valele korrusele, siis õigele korrusele ja siis lõpuks sain ka boarding pass'id välja printida. Algas võidusõit ajaga. Bussijaama jõudsime 10 minutit varem. Meie võit.
03.07.2008, Tallinn 00.37
Teekond Riia Lennujaama poole.
Lennujaama jõudsime ~5 hommikul. Enam-vähem, täpselt, parajalt just selleks ajaks, kui päike oma kollakat punakat palet näitama hakkas. Päikesetõus oli ilus. Isegi väsinuna. Pildil askeldan hommikul vara boarding pass'idega.
Tänu priority boarding'ule saime teistest varem lennukisse ning vabalt koha valida. Odav Ryanair tasus ennast siiski ära.
03.07.2008, Milan, Orio al Serio 13.20
Mulle meeldib .. kolepalju meeldib lennukiga õhku tõusta ja maanduda. Kahjuks ei meeldi mulle vahepealne osa, kus lihtsalt istuma ning ootama peab, millal jälle hea osa algab. Aga õhku me tõusime ning üllatavalt vara eemaldati pärast õhku tõusmist turvavöö tuluke. Olgu öeldud, et lennuk oli alles kõrgust kogumas ning pöördel. Tõstsin kulme ning teatasin kaasreisijale, et tiba vara veel wc-sse tormata. Lend kujunes üsna raputavaks. Maandumisel ei suutnud minu kaasreisija enam vastu pidada ning karjatas. Oli see siis vanusest või liigsest pingest .. Reisi lõppedes avaldasid reisijad piloodile plaksutamisega tänu. Tundus tõesti raske maandumise moodi. (Riia lennujaamas kasutatakse reisijate saabumisel samu väravaid, kui ära lendamiselgi.. seega oli üsna huvitav jälgida, kuidas mõned saabunud reisijad väljapääsu lennujaamas otsisid)
Welcome to Italy. Lämbe õhk ja sigivad sagivad inimesed. Kui vaid oleks time freezing remolte. Õhuniiskus ei olnud siiski võrreldav Miamiga. Küll aga Eestiga. Oli lämbe.
Kuidas siit rongijaama saab? Lennujaama vasak tiib oli saabuvatele reisidele ning rendi-osta-vaheta-müü koht. Kuna lennujaam ei olnud raudtee lähedal pidime ostma pileti Bergamo'sse, et sealt rongiga edasi vajalikku kohta jõuda. 3.30 ja buss nr 1. Grazie. Väljas seisis aga palju palju busse ja sagimist oli palju palju rohkem kui sees. Ühelt bussijuhilt informatsiooni küsimine osutus edutuks. No english. Ja no english oli 99% reisist. Närvesööv.
Lõpuks bussijussikeses ning sõidusuunaga raudteejaama poole hoidsime hinge kinni, et mööda ei sõidaks .. ja et liiga vara maha ei astuks. Keegi juhatada ei osanud ja keegi meist aru ei saanud.
Bussist nr 1 maha astudes sai selgeks, et oleme sattunud kuhugi, kuhu pimedas sattuda ei tahaks. Tegelikult oli Itaalia linnadega ühtemoodi .. pimedas sinna sattuda ei tahaks. Kui linn ei kubise turistidest, siis pimedas sinna kosserdama ei soovitakski minna. Olenevalt muidugi reisikaaslaste arvust ning kehaehitusest..
Bergamo oli lennujaamale lähim raudteejaam. Pisike aga töötav. Kuna sihtkohaks oli Mestre, kuhu pidi 2 rongiga sõitma, väljastati meile 2 piletit – ümberistumisega Brescias. Üllatus oli suur, kui piletimüüja veel midagi itaalia keeles meile kätega selgeks üritas teha. Aru ei saanud meist kumbki, kas meid juhatati kuhugi või meid sõimati lollideks turistideks ning sooviti piletijärjekorrast eemale juhatada.
Niisiis, meie teekond kujunes: Orio al Seriost bussiga nr 1 Bergamosse. Bergamost rongiga Bresciasse ja Bresciast rongiga Mestresse, millele järgnevalt edasi bussiga nr 11 Fusinasse. Lihtne, eksole.
Bussist nr 1 maha astudes sai selgeks, et oleme sattunud kuhugi, kuhu pimedas sattuda ei tahaks. Tegelikult oli Itaalia linnadega ühtemoodi .. pimedas sinna sattuda ei tahaks. Kui linn ei kubise turistidest, siis pimedas sinna kosserdama ei soovitakski minna. Olenevalt muidugi reisikaaslaste arvust ning kehaehitusest..
Bergamo oli lennujaamale lähim raudteejaam. Pisike aga töötav. Kuna sihtkohaks oli Mestre, kuhu pidi 2 rongiga sõitma, väljastati meile 2 piletit – ümberistumisega Brescias. Üllatus oli suur, kui piletimüüja veel midagi itaalia keeles meile kätega selgeks üritas teha. Aru ei saanud meist kumbki, kas meid juhatati kuhugi või meid sõimati lollideks turistideks ning sooviti piletijärjekorrast eemale juhatada.
Niisiis, meie teekond kujunes: Orio al Seriost bussiga nr 1 Bergamosse. Bergamost rongiga Bresciasse ja Bresciast rongiga Mestresse, millele järgnevalt edasi bussiga nr 11 Fusinasse. Lihtne, eksole.
Kui piletid käes, üritasime siiski ise infot hankida ja küsisime turistidele nänni müüva mehe käest, mis edasi peaksime tegea piletitega.. meile aga vastati itaalia keeles kaks lauset ning siis kehitati õlgu. Siis andsin alla .. kohalikega inglise keeles rääkida on sama mõttekas kui itaalia keelsetest teeviitadest aru saada.
Niisiis, seisime raudteejaamas, enda turvalisuse mõttes seina lähedal ning jälgisime toimuvat. Eranditult kõik pistsid oma ostetud pileti oranžikasse masinasse, mis seepeale surisema hakkas ning siis templi löögi häält tegi. Ohohh, jälgisime itaalia imet ning aru ei saaud, miks kurat nad sedasi teevad. Püüdsin nobedalt turisti hordi kinni ning pärisin, kas nemad teavad midagi sellest süsteemist. Kõik olid nõutud ning ütlesid, et niipalju kui nemad teada on saanud, teeb see masin pileti kehtivaks. Kuna minul oli aga kaks piletit, siis soovitati mul mõlemad komposteerida. Little did I know about the trenitalia system.
Piletid komposteeritud jäime perroonile rongi ootama. Polnud me ka eriti kindlad, kas õigel perroonil olime. Turistid on silmapaistvad .. räägivad võõrast keelt ning näevad teistmoodi välja .. nii ka meie. Meid uudistati ning puuriti silmadega. Kuna emaga oli pidevalt arutelu ning info vahetus toimus eesti keeles, siis võisin kindel olla, et keegi meist aru ei saa ning keegi meid ka segama ei tule. Hah, guess again. Kohalik jultunud pätt ja kaabakas arvas, et jube vahva on turistide kulul nalja teha .. tuli suitsule tuld küsima. Itaalia keeles. Mina olin hämmingus .. peale selle, et neil huumorimeel puudub on nad ka lollid. Kas ta tõesti arvas, et me vastame talle tema emakeeles? Ühesõnaga, vastasin inglise keeles, et me ei suitseta ning vehkisin ka igaksjuhuks kätega liigutusi, mis kinnitasid öeldut: EI.
Mina olin nördinud. Rahvus, keda pidasin suhtlemisaltiks ning viisakaks, osutus kõigeks muuks .. nad osutusid itaallasteks.
Perroonil hakkas mind häirima kahtlus, et mingi loogika peab ju ka sellel komposteerimisel olema. Ja siis jõudis kohale: kas ma ikka pidin mõlemad piletid siin kehtivaks tegema? Ümberringi vaadates ei kohanud ühtegi inimest, kes oleks oma välimusega meenutanud rahvusvahelisemat isiksust. Üks noormees aga tundus olevat raskemuusika austaja ning riietusest järeldades meeldis talle Slipknot. Olin rahul. Lõpuks ometi metalimees. Nemad ikka midagi oskavad. Ja voila! Oskaski. Ütles küll, et tsipake räägib aga seletas piletisüsteemist Itaalias puhtamas inglise keeles, kui lennujaamas ja kusagil mujal meiega suheldi. Ja siis saime teada, et oleksin pidanud ikkagi ainult ühe pileti kehtivaks tegema ning teise seal, kust rongile lähen. Mis tehtud, see tehtud. Kuna esimene rong hilines 10 minutit siis tormasin alla piletit vahetama. Meesterahvas, kes piletit ümber hakkas vahetama ei osanud jällegi inglise keelt .. näppude ja käte ja jalgadega selgeks tehes, et soovin uut piletit ühmas mees midagi itaalia keeles ning hakkas arvutis klõbistama. Nii, kõik see tehtud näitas näpuga kassa aparaadi poole – 3 EUR’i. Oh sa pühade püss .. rahakoti jätsin ju koos emaga perroonile rongi ootama. Kehitasin õlgu ja tormasin minema. Torssis enda ja selle müstilise paiga peale rebisin tagasiteel pileti puruks.
Perroonile jõudnud avastasin, et rong on ees ja uksed kinni. Meiega oli rongist maha jäämas ka teisi inimesi .. lihtsalt nad müüvad pileteid ning ei arvesta reaalset ohtu – rong võib minema sõita. Metalimees oli aga rongile jõudnud ning tegi seest uksed lahti. Tore. Rongis rahunedes hakkasime asja analüüsima. Rong Bergamost Bresciasse sõitis 1 tund. Kuna rong hilines 15 minutit siis ei olnud kuidagi reaalne, et jõuame järgmisele rongile, kuhu meile pilet müüdi. Seega maha visatud raha juba algusest peale. Jätsime kõrva taha ülestähenduse - never ever ära osta kahte piletit korraga.
Üks põhjus, miks karta turistidest puutumata kohti – polizia. Itaalias ei ole võim mitte seaduste kanda vaid kohaliku politseibande püstolites. Politseipunktid on igas bussijaamas ja rongijaamas – nendes, kus meie käisime. Politsei ei liigu üksinda, nad õõtsuvad tänavatel kahe või kolmekesi. Enamasti kolmekesi. Nad on äratuntavad oma kostüümi ja laia lehe kõnnaku järgi. Õõvastust tekitav. Neid silmates sa tead, et korruptsiooni tõkestamine siin riigis on ilmselgelt ebaõnnestunud. Niisiis, nad patseerivad kolmekesi, irvitavad oma päikesest põlenud nägudega ning ajavad oma jalgu kõndides hareli.. mine tea, äkki väikeste meeste sündroom. Justkui tahaks iga ihukarvaga viidata – mina, see olen seadus. Ja võimu neil on. Nad astuvad ligi suvalistele inimestele ning küsivad dokumente. Iga kahtlasemgi, kes neile teele ette jääb peetakse kinni ning viiakse oma “jaoskonda”. Mis neist seal saab, keegi ei tea .. välja tulevad pooled kinnipeetud.
Rongiaknast avaneb maaliline vaade Itaalia küladele. Ilus. Viinamarjaistandused, villad, mäed, lambad ja kõik see, mis kuulub eheda maaelu juurde. Šokeerituna aga rongijaamas juhtunust ning korruptiivsetest politseinikest, ei julgenud ma aga fotokat käes hoida ning fotosüüdistused Itaalia maaelust jäävad lugejatele siinkohal kättesaamatuks.
Brescias ei avanenud Bergamost erinev vaade. Politsei kolmekesi perroonil patseerimas, perroonid täis inimesi, itaalia keelsed viidad ning kohati turiste, kes kõik omamoodi asjadest aru saama hakkavad.
Kuna Bergamost väljastatud piletid olid nüüd raisus – ühe rongi hilinemine ei hoia teist rongi kinni, siis suundusime uusi pileteid muretsema. Piletid ei ole odavad.
Klienditeenindaja ei vallanud küll perfektselt inglise keelt, kuid naeratus meesterahva näol andis jõudu veelkord kätega vehkimiseks ning asjade ajamiseks. Kuumus, reisiväsimus, keskkond, kus keegi inglise keelt ei valda .. viimane oli minu jaoks esmakordne, see kõik kokku tegi mu nõrgemaks ning asjadele objektiivselt vaatamine hakkas minu silmist kaduma. Õnneks, õnneks, õnneks oli mul kaasas igavene optimist, kelle naeratus nii mõnigi kord meid täbaratest olukordadest välja aitas.
Seega, uued piletid taskus ning kehtivaks tehtud, uurisime, miliselt perroonilt rong lahkub, sest seekord polnud piletil perrooni märgitud. Ülikonnas meesterahvas, kes tundus igati sümpaatne ei osanud (üllatus, üllatus, not) inglise keelt, kuid viibutas ja seletas kätega, et perroon nr 1.
Seisime, ootasime, jälgisime kella ning siis ta tuli. Igati läikiv ning kiire. Lõpuks ometi. Naeratasime emaga vastastiku ning trügisime rongi peale .. meie niivõrd-kuivõrd läksime lihtsalt vooluga kaasa. Piletil olid küll kohad märgitud, kuid kuna meie vagun tühjem oli, siis otsustasime, et istume sinna kus tundub mugavam.
Istusime, tundsime ennast turvaliselt, sest lõppude lõpuks polnud rongis enam politseid,
olime teel suuremasse linna ning aega oli veel check-in’ikski. Julgesin fotoka välja võtta ning seda imelist kiirelennulist rongi ja mööda vuhisevat maastikku pildistada. Veronas jäi rong 30 minutiks seisma. Selle aja jooksul jõudsid ka koristajad rongi puhtaks teha. Kui rong jälle liikuma hakkas oli sihtkohta jõudmiseks aega kõigest 1 tund. Olime äraütlemata rahul. Lõpuks ometi lähemale Veneetsiale.
Konduktori onu oli kõhukas itaallane. Buongiorno, buongiorno. Ulatasime naeratades piletid. Onu vaatas ja küsis: “Kas te tahate Veneetsiasse minna?” Üllatus oli suur, kui onuke teatas, et see rong on kiirrong Milanosse. Milano on Põhja-Itaalias ja Veneetsia asetus on vastassuunas Milanole, raudteerööbaste kohalt lähtudes.
Vaikus .. vaikus. Ma ei suutnud midagi ütelda. Kuidas, miks, kas .. ja kuidas ometi. 3. juuli ei tundunud meie päev olevat. Konduktor siiski trahvi meile ei teinud ning juhatas järgmises peatuses maha. Ütles, et perroon nr 1 peaks nüüd Veneetsiasse minema. Jälle uusi pileteid ostma suundudes avastasime, et olime sattunud mingile lõbustuspargi juures olevasse linna, sest ühe ainukese kassa esine oli ummistatud lärmakatest lastest ning seina ääres ootavatest vanematest. Järjekorda kui sellist ei olnud, kõik olid kobaras ja seletasid midagi. Jäime siis seisma. Ema ei suutnud naermist lõpetada .. mina podisesin ja ei suutnud enda tähelepanematust andeks anda.
Oli kuidas oli, tol hetkel olin aga pühaviha täis nii enda saamatuse kui ka umbkeelsete itaallaste peale.
Piletid komposteeritud jäime perroonile rongi ootama. Polnud me ka eriti kindlad, kas õigel perroonil olime. Turistid on silmapaistvad .. räägivad võõrast keelt ning näevad teistmoodi välja .. nii ka meie. Meid uudistati ning puuriti silmadega. Kuna emaga oli pidevalt arutelu ning info vahetus toimus eesti keeles, siis võisin kindel olla, et keegi meist aru ei saa ning keegi meid ka segama ei tule. Hah, guess again. Kohalik jultunud pätt ja kaabakas arvas, et jube vahva on turistide kulul nalja teha .. tuli suitsule tuld küsima. Itaalia keeles. Mina olin hämmingus .. peale selle, et neil huumorimeel puudub on nad ka lollid. Kas ta tõesti arvas, et me vastame talle tema emakeeles? Ühesõnaga, vastasin inglise keeles, et me ei suitseta ning vehkisin ka igaksjuhuks kätega liigutusi, mis kinnitasid öeldut: EI.
Mina olin nördinud. Rahvus, keda pidasin suhtlemisaltiks ning viisakaks, osutus kõigeks muuks .. nad osutusid itaallasteks.
Perroonil hakkas mind häirima kahtlus, et mingi loogika peab ju ka sellel komposteerimisel olema. Ja siis jõudis kohale: kas ma ikka pidin mõlemad piletid siin kehtivaks tegema? Ümberringi vaadates ei kohanud ühtegi inimest, kes oleks oma välimusega meenutanud rahvusvahelisemat isiksust. Üks noormees aga tundus olevat raskemuusika austaja ning riietusest järeldades meeldis talle Slipknot. Olin rahul. Lõpuks ometi metalimees. Nemad ikka midagi oskavad. Ja voila! Oskaski. Ütles küll, et tsipake räägib aga seletas piletisüsteemist Itaalias puhtamas inglise keeles, kui lennujaamas ja kusagil mujal meiega suheldi. Ja siis saime teada, et oleksin pidanud ikkagi ainult ühe pileti kehtivaks tegema ning teise seal, kust rongile lähen. Mis tehtud, see tehtud. Kuna esimene rong hilines 10 minutit siis tormasin alla piletit vahetama. Meesterahvas, kes piletit ümber hakkas vahetama ei osanud jällegi inglise keelt .. näppude ja käte ja jalgadega selgeks tehes, et soovin uut piletit ühmas mees midagi itaalia keeles ning hakkas arvutis klõbistama. Nii, kõik see tehtud näitas näpuga kassa aparaadi poole – 3 EUR’i. Oh sa pühade püss .. rahakoti jätsin ju koos emaga perroonile rongi ootama. Kehitasin õlgu ja tormasin minema. Torssis enda ja selle müstilise paiga peale rebisin tagasiteel pileti puruks.
Perroonile jõudnud avastasin, et rong on ees ja uksed kinni. Meiega oli rongist maha jäämas ka teisi inimesi .. lihtsalt nad müüvad pileteid ning ei arvesta reaalset ohtu – rong võib minema sõita. Metalimees oli aga rongile jõudnud ning tegi seest uksed lahti. Tore. Rongis rahunedes hakkasime asja analüüsima. Rong Bergamost Bresciasse sõitis 1 tund. Kuna rong hilines 15 minutit siis ei olnud kuidagi reaalne, et jõuame järgmisele rongile, kuhu meile pilet müüdi. Seega maha visatud raha juba algusest peale. Jätsime kõrva taha ülestähenduse - never ever ära osta kahte piletit korraga.
Üks põhjus, miks karta turistidest puutumata kohti – polizia. Itaalias ei ole võim mitte seaduste kanda vaid kohaliku politseibande püstolites. Politseipunktid on igas bussijaamas ja rongijaamas – nendes, kus meie käisime. Politsei ei liigu üksinda, nad õõtsuvad tänavatel kahe või kolmekesi. Enamasti kolmekesi. Nad on äratuntavad oma kostüümi ja laia lehe kõnnaku järgi. Õõvastust tekitav. Neid silmates sa tead, et korruptsiooni tõkestamine siin riigis on ilmselgelt ebaõnnestunud. Niisiis, nad patseerivad kolmekesi, irvitavad oma päikesest põlenud nägudega ning ajavad oma jalgu kõndides hareli.. mine tea, äkki väikeste meeste sündroom. Justkui tahaks iga ihukarvaga viidata – mina, see olen seadus. Ja võimu neil on. Nad astuvad ligi suvalistele inimestele ning küsivad dokumente. Iga kahtlasemgi, kes neile teele ette jääb peetakse kinni ning viiakse oma “jaoskonda”. Mis neist seal saab, keegi ei tea .. välja tulevad pooled kinnipeetud.
Rongiaknast avaneb maaliline vaade Itaalia küladele. Ilus. Viinamarjaistandused, villad, mäed, lambad ja kõik see, mis kuulub eheda maaelu juurde. Šokeerituna aga rongijaamas juhtunust ning korruptiivsetest politseinikest, ei julgenud ma aga fotokat käes hoida ning fotosüüdistused Itaalia maaelust jäävad lugejatele siinkohal kättesaamatuks.
Brescias ei avanenud Bergamost erinev vaade. Politsei kolmekesi perroonil patseerimas, perroonid täis inimesi, itaalia keelsed viidad ning kohati turiste, kes kõik omamoodi asjadest aru saama hakkavad.
Kuna Bergamost väljastatud piletid olid nüüd raisus – ühe rongi hilinemine ei hoia teist rongi kinni, siis suundusime uusi pileteid muretsema. Piletid ei ole odavad.
Klienditeenindaja ei vallanud küll perfektselt inglise keelt, kuid naeratus meesterahva näol andis jõudu veelkord kätega vehkimiseks ning asjade ajamiseks. Kuumus, reisiväsimus, keskkond, kus keegi inglise keelt ei valda .. viimane oli minu jaoks esmakordne, see kõik kokku tegi mu nõrgemaks ning asjadele objektiivselt vaatamine hakkas minu silmist kaduma. Õnneks, õnneks, õnneks oli mul kaasas igavene optimist, kelle naeratus nii mõnigi kord meid täbaratest olukordadest välja aitas.
Seega, uued piletid taskus ning kehtivaks tehtud, uurisime, miliselt perroonilt rong lahkub, sest seekord polnud piletil perrooni märgitud. Ülikonnas meesterahvas, kes tundus igati sümpaatne ei osanud (üllatus, üllatus, not) inglise keelt, kuid viibutas ja seletas kätega, et perroon nr 1.
Seisime, ootasime, jälgisime kella ning siis ta tuli. Igati läikiv ning kiire. Lõpuks ometi. Naeratasime emaga vastastiku ning trügisime rongi peale .. meie niivõrd-kuivõrd läksime lihtsalt vooluga kaasa. Piletil olid küll kohad märgitud, kuid kuna meie vagun tühjem oli, siis otsustasime, et istume sinna kus tundub mugavam.
Istusime, tundsime ennast turvaliselt, sest lõppude lõpuks polnud rongis enam politseid,
olime teel suuremasse linna ning aega oli veel check-in’ikski. Julgesin fotoka välja võtta ning seda imelist kiirelennulist rongi ja mööda vuhisevat maastikku pildistada. Veronas jäi rong 30 minutiks seisma. Selle aja jooksul jõudsid ka koristajad rongi puhtaks teha. Kui rong jälle liikuma hakkas oli sihtkohta jõudmiseks aega kõigest 1 tund. Olime äraütlemata rahul. Lõpuks ometi lähemale Veneetsiale.Konduktori onu oli kõhukas itaallane. Buongiorno, buongiorno. Ulatasime naeratades piletid. Onu vaatas ja küsis: “Kas te tahate Veneetsiasse minna?” Üllatus oli suur, kui onuke teatas, et see rong on kiirrong Milanosse. Milano on Põhja-Itaalias ja Veneetsia asetus on vastassuunas Milanole, raudteerööbaste kohalt lähtudes.
Vaikus .. vaikus. Ma ei suutnud midagi ütelda. Kuidas, miks, kas .. ja kuidas ometi. 3. juuli ei tundunud meie päev olevat. Konduktor siiski trahvi meile ei teinud ning juhatas järgmises peatuses maha. Ütles, et perroon nr 1 peaks nüüd Veneetsiasse minema. Jälle uusi pileteid ostma suundudes avastasime, et olime sattunud mingile lõbustuspargi juures olevasse linna, sest ühe ainukese kassa esine oli ummistatud lärmakatest lastest ning seina ääres ootavatest vanematest. Järjekorda kui sellist ei olnud, kõik olid kobaras ja seletasid midagi. Jäime siis seisma. Ema ei suutnud naermist lõpetada .. mina podisesin ja ei suutnud enda tähelepanematust andeks anda.
Oli kuidas oli, tol hetkel olin aga pühaviha täis nii enda saamatuse kui ka umbkeelsete itaallaste peale.
Järgmine pilet väljastati 18.27. Rongi lahkumise aeg oli 18.25. Thank god, et rongide hilinemised siin maal tavalised on. Alguses tormasime küll valele perroonile ning kui õigesse kohta jõudsime, siis andsime aga jalgadele hoogu juurde, sest rong seisis juba ees. Peale jõudnud, sulges rong uksed ja alustas teekonda. Vagunid olid rahvast täis ning istusime sinna, kus vabu kohti oli. Vagunis oli 4 inimest peale meie. Väikse neegrititaga hakkas ema koheselt suhtlema ning minul jäi üle aknast välja vaadata ning nentida, et iga algus ei peaks mitte nii raske olema.
... Vicenza, Padova ja lõpuks ka Mestre. 100 EUR’i maha sõidetud, ei suutnud me oma imestust aga ära jagada – bussipileteid ei osanud me kusagilt osta. Tiirutasime ja tiirutasime. Lõpuks otsustasime, et ostame bussist. Mestre on tööstuslinn, seega suure linna tulesid sealt ei leia.
Ühtäkki avastasime, et nr 11 buss sõitis ette. Siuh, uksed lahti ja siuh, uksed tagasi kinni. Prõmmisime uste peale. Seesam avanes. Bussijuhile läheneda ei julgenud, kuna tahavaatepeeglist naeratas vastu onu, kellel hammaste asemel tina suus oli. Ja buss kihutas. Ilma piletita, tundmatusse kihutavas bussis .. õnneks kihutasime bussipeatusest mööda, kus kontrolörid seisid. Olekski ühe öö saanud ehk polizias veeta. Kuna aga tundus, et buss hakkas linna poole tagasi sõitma koperdasin juhi poole. Fusina? Juht jättis bussi seisma, avas uksed ja vehkis kätega. Ahahh. Kuna aga vastuvaidlemise mõtet mul ei olnudki, siis ilma mõtlemata me ka maha astusime. Vähemalt elus ja terved.
Seisime põrgukuumuses, keset eramajade rajooni, eesmärgiga jõuda kohale .. kus iganes see "koht" ka oli. Silmasin üle tee baari ning jätsin kaasseikleja tee äärde ja läksin juhiseid küsima. Baari ees tervitas mind juba õline itaallane klišeeliste repliikidega: bella, bella, bellissima .. Viisakana naeratasin astusin julgelt edasi. Baarileti äärde ei jõudnudki, minu "hey" peale avastasin ennast aasialaste piiramisrõngast. Ja kõik nad rääkisid itaalia keeles. Pikem meesterahvas (aasialaste kõrval tundun ka ju ise pikem) veiniklaasiga alustas vestlust inglise keeles. Ma särasin! INGLISE KEEL. Õnnepisaraid ei voolanud, küll aga arenes vestlus nii meeldivaks, et meesterahvas lubas oma veiniklaasi tühjendada ning meid ise Fusinasse ära viia. Pealegi, see on kõigest 5 km kaugusel. Kuna itaallastele tundub pere tähtis olevat, siis minu lause peale: "Yeah, but I'm with my mom" said nad ainult energiat juurde ning jutt läks ladusamaks. Viipasin ema enda juurde. Ta pidas mind hulluks. Sõge, võõra mehega, mida sa mõtled. Kaasreisija rahustamiseks ütlesin, et tüüp on omasooihar. Hetkeks mu kaaslane ka rahunes.
Autos selgus, et hr X oli elanud aasta aega Rootsis. Ilusad inimesed, ilus maa .. aga väga külmad (ja siinkohal ei pidanud ta silmas mitte ilmaolusid Skandinaaviamaades). Lobisesime tühjast tähjast, tõlkisin emale meie vestlust ja hr X oli piisavalt intelligentne, et teha vahet eesti ja vene keelel. Ta oli justkui üllatunud, et meie keel ei sarnanegi vene keelele. Jah, nii ta on. Oleme eestlased. Jätsin mainimata, et kohati külmemad kui rootslased.
Hr X oli eestlastest niivõrd vaimustuses, et ei tahtnud meid kuidagi autost välja lasta .. muudkui raputas seda kätt ja pilgutas silmi. Pakkus isegi abiks sisse registreerimisel. Aga tänasin hr X'i tema abivalmiduse eest ning sikutasin oma käekest. Vihjest saadi aru ning sooviti kõige meeldivamat Itaalia kogemust ning lehvitati veel pikalt pikalt.
Hr X ei olnud omasooihar, millest lõpuks ka minu kaasreisija aru sai .. kuigi ta pärast nentis, et maha rahustamiseks oli tal seda lauset vaja kuulda .. ikkagi vanem naisterahvas.
Kohal. (kell oli 21.15)
Check-in'is töötav blond fuuria oli järjekordne negatiivne kogemus. Vehkis kätega, seal on see ja seal on see. Olgu ära öeldud, et broneerisin kohad kämpingus .. piltide järgi oli ju super ilus. Vaade Veneetsiale ning tundus pisike kena kohake olevat. Kuna olin broneerinud 2 ööd ja siis järgmine päev ka kolmanda öö, siis püüdsin uurida, kas on ka võimalik ilma vahepealse check-out'imiseta ühes ja samas kohas viibida. Fuuria võttis seisukoha: "Ise olid loll, et nii tegid ja miks sa üldse selliselt käitusid ning mine juba minema". Kuna ma aga jäin talle kulm kortsus otsa vaatama, siis lausus, et võin homme tagasi tulla uurima.
Suundusime siis oma ööbimiskoha poole. Ja siis sain .. haha, tagantjärgi on ju tore mõelda, et millisest pa*** me ikka läbi tulime aga .. Suundusime oma magamiskohtade poole ja selgus, et see koht koosneb umbes 800'st magamiskohast - seal on võimalus olla nii telkide kui ka oma autoga. Meil ei olnud selle vastu mitte midagi, et seal masside viisi rahvast oli. Küll oli aga nende lärmavate teismeliste, haisvate dušširuumide, punastest tampoonidest tulvil tualettide ning sääskedest kõrini, kes ei mõistnud piniseda ja hoiatada rünnakust. Jaa .. seal puudus õhukonditsioneer. Itaalias, ilma õhukonditsioneerita - nagu istuks pidevalt 70 kraadisel saunalaval.
Minu reaktsioon tuppa jõudes oli ehe. Nii ehe, et minu kaaslane taaskord naerma purskas ning ütles, et rahu, kõike tuleb kogeda. Turistid ju seda teist osa Itaaliast ei näegi. Istuvad oma marmorist lossides, ebamugavates bussides ning kiidavad, et on reisinud. Tõsi.
Meie esimene päev oli niivõrd meeldejääv ning hoiatav, et pärast sellist kogemust tundus ime olevat ka see, kui me poest vett osta saime. Ime, nad müüsid. Ime, nad teenindasid. IME.
See, kuidas meile öösel tuppa taheti 5-el korral sisse murda ning kuidas reaalset pornofilmi kõrvaltoas filmiti on nüüdseks ununemas, kuid kõige nende ohete ja ähkimise kõrval on siiski see odav võimalus ringi reisida ja maailma näha. Kõik muu on lihtsalt boonus. Päris elu.
Kindlasti jutt jätkub .. sest öid oli veel mitmeid :)
Sunday, June 22, 2008
Vastused
1. Mida sa tegid kümne aasta eest?22.06.1998.a. 8 klassi oli selleks ajaks selja taga ning kui mu mälu mind ei peta, siis liikusime terve perekonnaga vanaema juurde. Kuna tol ajal meil autot ei olnud, tulid meile järgi isehakanud onu ja temaga koos tema jubedad nähvitsad, kes iga kiirema liigutuse peale sind hammustada tahtsid. Tol ajal oli tähtis, et suguvõsa koos käiks. Või siis vanemad tahtsid, et meile selline mulje jääks .. igatahes oli see viimane jaanipäev koos sealpoolsetega. Aasta hiljem kolisime ära ning polnud enam huvitatud suhtlemast.. sealpoolsetega. Liialt närveldamist.
2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
Ei pea "to do" liste.
3. Lemmiksnäkid?
Kurk. Igas olekus. Töö juures meeldib närida kartulivahvlit.
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Haha .. kasutaksin selle endale ja teistele. Arvestades inflatsiooni .. siis ega miljoniga enam midagi teegi. Kuigi ära ei ütleks :) (PS! Kindlasti veedaksin aega taas välismaal)
5. Kohad, kus oled elanud?
Tallinn - Veerenni (2 aastat). Harjumaa - Loo alevik (2 aastat). Harjumaa - Jüri (9 aastat). Harjumaa - Jõelähtme (vähem kui aasta). Harjumaa - Patika (päris kodu-kodu tunne). Viljandi - Olustvere (õpingud). Tallinn - Nõmme tee (õpingud). Tallinn - Tammsaare tee (pool aastat). Tallinn - Õismäe (teine pool aastat). USA - Long Island (õpingute ajal). USA - Philadelphia (aasta). Hetkel tagasi kodus.
Teatepulga matan siinkohas maha. Hiljem hea meenutada :)
Saturday, June 21, 2008
Camus
Põhikooli ajal kohustuslikust kirjandusest meeldis enim Camus ja Sartre looming. Kaks poolust. Põrgu, see on teised ja põrgu, see oleme me ise. Ka täiskasvanuna leian ma ennast raamatupoes nende kahe raamatuid lehitsemas. Oh be blessed, my literature teacher."Sisyphose müüt" Albert Camus'lt ootab riiuli peal mind kannatamatult. Nii kannatamatult, et hommikul esimese asjana avan raamatu ning loen lehe kaupa kuni tunnnen, et nüüd pean pausi tegema ja mõtlema.
Reisiplaanid loksuvad tasapisi paika. Kuigi 14 päeva asemel viibime võõrsil 7 päeva. Põhjus lihtne: töö. Minu reisikaaslane (ema) on sidunud ennast edasilükkamatute töökohustustega. Seega minu unistus - Lõuna-Itaalia, jääb tulevikku. Põhja-Itaaliast otsustame enim rõhku panna Veneetsiale ning Toskaana maakonnale. Aga plaanid on muudetavad.
Appi, päästke, külalised. Minu kodu on minu kindlus ja ometi nad suudavad üle ukseläve pääseda. On need küpsised või naerusuud? I'm defeated.
Thursday, June 19, 2008
Kiiiiiinoooooo
Jane Austin ei ole kirjanik, kes minu lugemisharjumusi muudaks. Ta ei ole kirjanik, kellest huvituksin .. KUID, temast valminud film oli täitsa meeldiv. Meeldis kaameramehe töö ja võtete erinevus. Mingil ajal olen tabanud ennast filmi ajal aimamast, kuidaspidi kaamera liikuma hakkab või kuidas keegi on kaamera suunas asetatud. Seekord mõtetesse ei jäänud, üllatusin vaid positiivselt, kui nägin filmis pakutavaid "kaadri lahendusi".
Jah, hingelt romantikutele see film sobib :)
Paramparaa ja pamparaa. Kolmapäeval läksime R'iga Narniat vaatama. Paljud teised fantaasiafilmid liiguvad minust mööda kui päike kuust, kuid see sari on sobilik minule kui põhjanael kuu suhtes. Kapish? Meeldib. Palju palju meeldib. Rohkelt.
Jaa .. weird.
I've been busy, so busy with school and work. No time to play. Yet.
Jah, hingelt romantikutele see film sobib :)
Paramparaa ja pamparaa. Kolmapäeval läksime R'iga Narniat vaatama. Paljud teised fantaasiafilmid liiguvad minust mööda kui päike kuust, kuid see sari on sobilik minule kui põhjanael kuu suhtes. Kapish? Meeldib. Palju palju meeldib. Rohkelt.
Jaa .. weird.
I've been busy, so busy with school and work. No time to play. Yet.
Sunday, June 15, 2008
110
Täna kodu poole sõites jäin taevast imetlema. Ilus oli .. keerukujud taevas olid kui näitemäng omaette, teistsugusele publikumile.
Patikale jõudes jäi eemalt juba silma kamp noorukeid, kes bussipeatuses õlle libistasid. Ja siis juhtuski "the happening".
Meie sõitev auto sai tabamuse vineerplakatiga. Pauk oli kõva ning auto pidurdamise vilin veel suurem. Minu telefon valis koheselt numbri 112. Lihtsalt pea ei võtnud, mis numbrit valida .. ja esimene valik langes numbrile 112. Isa hüppas autost välja, kolm noormeest, ilmselgelt kärbseks joonud ennast juba, tulid isaga ärplema ning kui isa ähvardas, et kutsub politsei, siis hakati telefoni ära kiskuma. Naised autos kisasid, et isa sisse tuleks, sest politseile oli juba teatatud.
Kui aga sõitsime eemale ning ootama jäime, tabasid noored ära, et siiski on politseile teatatud. See, kes viskas plakatiga, pani võpsikusse jooksu. Kuna aga politsei kohalejõudmine viibis, siis arvas mees, et ju on ohutu välja tulla ning seda ta ka tegi .. ainult, et kaasas oli miski uus pulk, mida arvatavasti jälle "nalja viluks" loopida. Siiski ega ta lähemale ei jõudnudki tulla, politseiauto kimas meie suunas.
Noortel jäi õigust ülegi. Kasutati tavalist taktikat: "Meie teda ei tundnud ja mida te üldsegi kisate siin". Politseile hakkasid aga kõik vastu ..
Kui jube. Noored nolgid sellised. Tütarlapsed arvasid olevat juura lõpetanud ning nõudsid seletust, kas nemad siis süüdi on, kui mingi võhivõõras asju loobib. See, kui sina akent sisse ei löö, kuid aknast sisse ronid, ei vabasta sind veel süüst.
Avalduse kirjutasin mina. Juba põhimõtte pärast. Autol on küll kasko kindlustus ja seda viskajat ei tabatud, ei taha ma uskuda, et nad seda tüüpi ei tundnud.
Jube. Prr .. need nõmedad vabandused .. a'la ootavad bussi (viimane buss oli juba ammu läinud), ja kui nemad auto juurde tulid tahtsid ainult veenduda, et see "viskaja" midagi hullemat korda ei aja ..
Sad, sad story.
Ja kui see puujublakas oleks auto aknasse lennanud?
Patikale jõudes jäi eemalt juba silma kamp noorukeid, kes bussipeatuses õlle libistasid. Ja siis juhtuski "the happening".
Meie sõitev auto sai tabamuse vineerplakatiga. Pauk oli kõva ning auto pidurdamise vilin veel suurem. Minu telefon valis koheselt numbri 112. Lihtsalt pea ei võtnud, mis numbrit valida .. ja esimene valik langes numbrile 112. Isa hüppas autost välja, kolm noormeest, ilmselgelt kärbseks joonud ennast juba, tulid isaga ärplema ning kui isa ähvardas, et kutsub politsei, siis hakati telefoni ära kiskuma. Naised autos kisasid, et isa sisse tuleks, sest politseile oli juba teatatud.
Kui aga sõitsime eemale ning ootama jäime, tabasid noored ära, et siiski on politseile teatatud. See, kes viskas plakatiga, pani võpsikusse jooksu. Kuna aga politsei kohalejõudmine viibis, siis arvas mees, et ju on ohutu välja tulla ning seda ta ka tegi .. ainult, et kaasas oli miski uus pulk, mida arvatavasti jälle "nalja viluks" loopida. Siiski ega ta lähemale ei jõudnudki tulla, politseiauto kimas meie suunas.
Noortel jäi õigust ülegi. Kasutati tavalist taktikat: "Meie teda ei tundnud ja mida te üldsegi kisate siin". Politseile hakkasid aga kõik vastu ..
Kui jube. Noored nolgid sellised. Tütarlapsed arvasid olevat juura lõpetanud ning nõudsid seletust, kas nemad siis süüdi on, kui mingi võhivõõras asju loobib. See, kui sina akent sisse ei löö, kuid aknast sisse ronid, ei vabasta sind veel süüst.
Avalduse kirjutasin mina. Juba põhimõtte pärast. Autol on küll kasko kindlustus ja seda viskajat ei tabatud, ei taha ma uskuda, et nad seda tüüpi ei tundnud.
Jube. Prr .. need nõmedad vabandused .. a'la ootavad bussi (viimane buss oli juba ammu läinud), ja kui nemad auto juurde tulid tahtsid ainult veenduda, et see "viskaja" midagi hullemat korda ei aja ..
Sad, sad story.
Ja kui see puujublakas oleks auto aknasse lennanud?
Kaitse ennast!
Sättisin ennast varakult koolimajja teele, et vaadata ja õppida teiste kaitsekõnedest.
Kui jube. Massimõrv. Õudne. Lohutasin ennast vaid mõttega, et ega minul siis ju halvemini minna saa .. sest halvimad stsenaariumid tundusid juba ära olevat. Ehedamad näited: Sinu töö ei vasta pealkirjale; Sinu töö ei täitnud püstitaud eesmärki: Ma ei lugenud su tööst selgeid eesmärke välja; Kas Teie perekonnas on esmane keel eesti keel? Selliselt kirjutavad vaid inimesed, kelle esmane keel pole emakeel; Sinu isiksus ei ole välja kujunenud; Sa oled ebalev.
Ja siis kutsuti lavale Aira Perekonnanimi. Just nimelt Aira.
Presentatsiooni algussekunditel olin närvis, kuid suutsin ennast koguda ning esitluses keskendusin peamiselt konkreetsetele eesmärkidele ja tehtud uuringule. Nii nagu nõutud. Ja ometigi, olin õnnelik, et lõpuks ometi saab selle jamaga ühele poole.
Ja siis ta hakkaski .. emotsionaale terror. Kõiksugused õigustused teemal: komisjon peabki kontrollima inimese vastupidavust on bull shit. Poleks ma näinud 9 enne mind esinenud inimest, oleksin ehk nõustunud, kuid siiski kujunes kaitsmisest pigem poolehoid lemmikute ning vihavaen mitte teada olevate õppurite suunas.
Esmased süüdistused langesid juhendaja ja retsensendi valikult. Kes see on Teie retsensent? Mida ta teeb? Mida Teie juhendaja teeb? Kus ta töötab? Selle peale jäin vait .. polnud õrna aimugi, kus ta töötab .. ja kas töökoht oleks muutnud asjade käiku? Vaevalt ..
Järgnes süüdistus, et komisjon pole kindlasti mitte nõus juhendaja ja retsensendi poolt pandud hindega "suurepärane". Nemad panevad tööle hindeks 1. Ilma põhjenduseta loobiti lause õhku .. nagu tegu oleks komisjoni ainuvalitsemisega .. mis ei kuulu arvustamisele.
Järgmine etteheide: "Kust te võtate aluse oma väitele, juhiabid kui büroojuhid?" Oleksin tahtnud küsida, kas nad töökuulutusi jälginud pole? Minu vastuse peale itsitasid komisjoni liikmed valjuhäälselt. No tule taevas appi .. Kodus lohutas vend, et küsinud, milles nali, oleks saanud ka ehk naerda.
Pikkisilmi oodatud grande finale't ei tulnud ega tulnud .. möödus 10 siis 15 minutit. 20 minutit sai läbi ning kui siis komisjon lõpuks leidis mahti oma ebaväärikates süüdistustes ka minult seletusi küsida pani i-le täpi eriala õppejõud. "Teie töös läbiviidud uurimus on null, pilootuuringut ei tohi läbi viia". Nii ma siis seisin, puuga pähe saanud.
Lõppsõnaks vaevus ennast püsti ajama komisjoni esimees (nimesid nimetamata, eelnevalt juba kohtutud tädikesega ning esmamulje temast pole tänaseks muutunud), kes siis võttis minu "kaitse" kõne kokku sõnapaariga: "Hämmastav, kas te loodate selle tööga magistrisse veel minna? Ärge seda küll tehke". "Sa (siin muututi isiklikuks)oled lahmiv natüür, Sul on vist olnud õnnelik lapsepõlv .. " Mida kuradit mu lapsepõlv sellesse päeva puutus?
Lõppsõnaks anti ka mulle aega, milles tänasin komisjoni liikmeid objektiivse arvamuse eest ning lahkusin kõnepuldist sirge seljaga. Ukse taha jõudnud, hakkasid aga iseenesest pisarad voolama. Oh well, voolaku. Enesetunne oli niivõrd sant, et koju jõudsin alles 4 tundi pärast kaitsmist ning kuna olin arvanud, et läbi kukutati nii või teisiti, siis ei võtnud ka kooliga ühendust, et teada saada .. mis siis ikkagi minust sai.
Hommikul tööpostil kolleegide tungival palvel helistasin kooli ning selgus, et sain läbi. Wehuu. Pisardasid kõik golden girl'id. Ära tegin. Üks etapp selja taga .. apelleerimisele ei mõtlegi, kuigi alust oleks. Minu poolt läbi viidud uurimus ei ole kohe kindlasti null, kuna sarnaselt minuga on ka eelnevatel aastatel läbi viidud pilootuuringuid ning muid tõsiselt võetavaid etteheiteid ei olnudki neil ju. Aga apeleerrimisele järgnevat kaitsmist ma enam läbi viia ei suudaks .. oh ei, tänan. Minu eesmärk oli vaid läbi saada.
Sunday, June 8, 2008
Esmaspäev terendamas
No on ikka ..
Ja nüüd lubadus, et elan oma allesjäänud 60 aastat vähemalt enesega rahul olles :)
.. Biaatch.
Ja nüüd lubadus, et elan oma allesjäänud 60 aastat vähemalt enesega rahul olles :)
.. Biaatch.
Saturday, June 7, 2008
Speech! Speech! Speech!
Koostasin oma lõpukõnet ja ühel hetkel avastasin ennast mälestustes istumast.
Alates sellest päevast kui saabusime R'iga Nõmme tee 5 ühikasse, kuni päevani, millal sealt välja kolisime.
Ja sellega ka tudengielu lõppes. Ma võin küll minna edasi õppima, kuid seda ehtsat ja õiget tudengiks olemise tunnet enam ei tule.
Nüüd on uued tunded, olemised ja sihid.
Alates sellest päevast kui saabusime R'iga Nõmme tee 5 ühikasse, kuni päevani, millal sealt välja kolisime.
Ja sellega ka tudengielu lõppes. Ma võin küll minna edasi õppima, kuid seda ehtsat ja õiget tudengiks olemise tunnet enam ei tule.
Nüüd on uued tunded, olemised ja sihid.
Thursday, June 5, 2008
Ei leidnud ju
Facebook oo facebook. Ära aja plära. See, et ma klikin, et teada saada, kes on klikkinud "Yes" on me ei tähenda veel, et .. ja las ma kasutan sinu sõnu: "Aire found people who clicked "yes" on her". Tutkit, portaalike. Mehed on ju .. anonüümsed.
Täna tööl oli huvitav olla. Kõik teised hädaldavad, et ma peaks ikka koju minema .. ja ravima. Aga see, kas ma ka haigena ennast tunnen ei huvita kedagi. Tundsin ennast paremini kui eile ning õhtuks oli ausalt täitsa tüütav kuulda, kuidas ikka seda jutuhalinat üles keriti, et oi mis sa piinad ennast, mine ja joo teed kodus. Tsiteerides Ansipit: "No tule taevas appi .."
Tore kui huvi kolleegi tervise vastu, kuid teinekord piisaks ka objektiivsest vaatlusest - oma toa nurgast.
Tööd on mul küll. Sõna "Aitähh" oleks teinekord päris tore kuulda. Mis tore, elementaarne.
Ma peaksin siiski õigust õppima minema ..
Täna tööl oli huvitav olla. Kõik teised hädaldavad, et ma peaks ikka koju minema .. ja ravima. Aga see, kas ma ka haigena ennast tunnen ei huvita kedagi. Tundsin ennast paremini kui eile ning õhtuks oli ausalt täitsa tüütav kuulda, kuidas ikka seda jutuhalinat üles keriti, et oi mis sa piinad ennast, mine ja joo teed kodus. Tsiteerides Ansipit: "No tule taevas appi .."
Tore kui huvi kolleegi tervise vastu, kuid teinekord piisaks ka objektiivsest vaatlusest - oma toa nurgast.
Tööd on mul küll. Sõna "Aitähh" oleks teinekord päris tore kuulda. Mis tore, elementaarne.
Ma peaksin siiski õigust õppima minema ..
Wednesday, June 4, 2008
Counting down the days
Veetsin oma eilse õhtu palaviku ja Cherbourg’i vihmavarjude seltsis .. ja sealt ka hull idee Veneetsiast otse Prantsusmaale lennata. Huvitav, kas .. vaatab.
Niisiis. Haige teisipäeval ja kolmapäeval. Teisipäeval ajasid mu golden girls'id kontorist lõuna paiku koju .. ravile. Kolmapäeval, täna, olingi laip ja homme üritan tööle jõuda .. sest haigus ei taandu enne kui teda ära ajama hakata. Ja mul on vaja tööd teha.
Palju õnne emps. You did it! Töövahetus sobib sulle suurepäraselt :)
1 kuu veel
Niisiis. Haige teisipäeval ja kolmapäeval. Teisipäeval ajasid mu golden girls'id kontorist lõuna paiku koju .. ravile. Kolmapäeval, täna, olingi laip ja homme üritan tööle jõuda .. sest haigus ei taandu enne kui teda ära ajama hakata. Ja mul on vaja tööd teha.
Palju õnne emps. You did it! Töövahetus sobib sulle suurepäraselt :)
1 kuu veel
Saturday, May 31, 2008
No biggie said little piggy
Tirtsikalt leidsin ja:
Ma/mul:
1. Tahan: Puhata ja mängida
2. On: Sünnimärk keset otsmikku
3. Vihkan: Olenevalt sõnakasutusest mulle kas meeldivad asjad või ei meeldi .. vihkamine on liiga tugeva mõjuga sõna, et seda siia-sinna loopida
4. Igatsen: Seda... ja teist. Kolmanda juba sain
5. Kahetsen: Et maailma näljahädale pole veel lahendust leitud
6. Armastan: Südamega
8. Ei ole: jah, nõus
9. Tantsin: Tihti omaette
10. Laulan: Mõtetes
11. Nutan: Siis kui vaja
12. Kaotan: Oma telefoni hommikuti ..
13. Tekitan segadust: Putuka riigis
14. Peaks õppima: Itaalia keelt .. peaks
Kõige lemmikumad:
1. Päev: Puhkusepäev
2. Number: Lucky number 7
3. Värv: Maa lähedased. Must, beež, hall, kreemjas, helehele kollane, punane, helehele sinine, valge, roheline kõigis varjundites
4. Lill: Lõhnav
5. Kuu: Nalja ja naeru kuu
6. Laul: Hetkel Maian Kärmase "Veidi veel". Homme miski muu.
7. Söök: Läbiküpsetatud või läbiküpsetamata.
8. Jook: Hommikuti ohtralt vett, lõunal kohvi, õhtuti ohtralt vett. Talvel ei saa ilma soojendava teetassita .. koos teega.
9. Riideese: I'm a sucker for high-heels
Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka? Ei kordaks
2. Hüppaksin benjit? Jah, kuigi mõte sellest teeb põlved nõrgaks
3. Liugleksin? Väldiksin
4. Elaksin maal? Jah. Peaasi, et ise rahul olen
5. Hüppaksin langevarjuga? Jah .. ja mõte sellest ei ole hirmutav
6. Kõnniksin sütel? Ei näe vajadust
7. Tapaksin kellegi? Täna õhtul sääski ..
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga? Tehtud
9. Laulaksin karaoket? Hahaha .. yeah, sure
10. Hakkaksin taimetoitlaseks? Prooviksin
11. Näitaksin punast tuld? Ei tegele hallutsinatsioonidega
12. Oleksin ellujääja? Seda näitab aeg
13. Paneksin kellegi nutma? Tahtmatult
14. Lööksid last? Ja saavutaks sellega mida?
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega? Ei sea piire endale ja teistele
Elulised faktid:
1. Kodulinn: Tallinn (and Philly stays with me always)
2. Haridustase: Eesmärgid saavutamisel (loe: until the day I die)
3. Juuste värv: Juuksur arvas, et punast pigmenti on palju .. mina nii ei arva.
4. Silmade värv: Rohekas .. pruunid
5. Kinganumber: Suurem kui tahaksin
6. Nahavärv: Ei oma tähtsust
7. Keskmine nimi: Peti, mitteametlikult
8. Tuju: Bi-polaarne
9. Vasaku-/ paremakäeline: Nii kuidas mugavam
10. Välismaal elanud? Oh say can you see ..
Veel:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: Arge
2. Kus ma viimati käisin: Õues koeraga mängimas (fetch, good boy)
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: Ritsika
4. Viimati helistasin: Ritsikule .. vastas tema telefon
5. Kas ma naeran tihti? Kes nägi?
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu? Hmm, nüüd tegin seda ju mina ise..
7. Kas ma olen sentimentaalne? Ei saa selliseid asju .. üks ühele võtta
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat? Tühikargajaid on terve ilm ju täis
9. Kas ma olen sõbralik? Eeem .. vist. Kuigi eriti kiiresti ei sõbrune .. mis omakorda ei tähenda, et ma ei oleks sõbralik. Go figure ..
10. Eelarvamused: Minu suurimad vaenlased
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl? I wish I may I wish I might - kodus olin
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: Office space
13. Mida ma tegin eile südaööl? Viinamarjad ja kodukootud film
14. Viimati küpsetasin: Baquette'i võtsin ahjust välja. See loeb?
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed? Kiilasus
16. Kas kannan käevõrusid? Kulisevad liialt palju .. ja segavad hoogsalt kätega vehkimast
17. Ostan: Seda, mida vajalikuks pean
18. Hetkel kuulan: Ei kuula .. kirjutan
Viimased:
1. Äratuntava häälega laulja: Mägi
2. Suitsetan: Mineviku vormis paluks
3. Olen rahul praeguse eluga? Nope, semi-perfektsionist olen
4. Kas ma teesklesin haiget, et koolist puududa? Ilmselgelt
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: Silmad
6. Kas mulle meeldivad raamatud? Meeldivad
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: Saab olema raju!
8. Kas ma tahan abielluda? Ilma vastuväideteta.
Ma/mul:
1. Tahan: Puhata ja mängida
2. On: Sünnimärk keset otsmikku
3. Vihkan: Olenevalt sõnakasutusest mulle kas meeldivad asjad või ei meeldi .. vihkamine on liiga tugeva mõjuga sõna, et seda siia-sinna loopida
4. Igatsen: Seda... ja teist. Kolmanda juba sain
5. Kahetsen: Et maailma näljahädale pole veel lahendust leitud
6. Armastan: Südamega
8. Ei ole: jah, nõus
9. Tantsin: Tihti omaette
10. Laulan: Mõtetes
11. Nutan: Siis kui vaja
12. Kaotan: Oma telefoni hommikuti ..
13. Tekitan segadust: Putuka riigis
14. Peaks õppima: Itaalia keelt .. peaks
Kõige lemmikumad:
1. Päev: Puhkusepäev
2. Number: Lucky number 7
3. Värv: Maa lähedased. Must, beež, hall, kreemjas, helehele kollane, punane, helehele sinine, valge, roheline kõigis varjundites
4. Lill: Lõhnav
5. Kuu: Nalja ja naeru kuu
6. Laul: Hetkel Maian Kärmase "Veidi veel". Homme miski muu.
7. Söök: Läbiküpsetatud või läbiküpsetamata.
8. Jook: Hommikuti ohtralt vett, lõunal kohvi, õhtuti ohtralt vett. Talvel ei saa ilma soojendava teetassita .. koos teega.
9. Riideese: I'm a sucker for high-heels
Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka? Ei kordaks
2. Hüppaksin benjit? Jah, kuigi mõte sellest teeb põlved nõrgaks
3. Liugleksin? Väldiksin
4. Elaksin maal? Jah. Peaasi, et ise rahul olen
5. Hüppaksin langevarjuga? Jah .. ja mõte sellest ei ole hirmutav
6. Kõnniksin sütel? Ei näe vajadust
7. Tapaksin kellegi? Täna õhtul sääski ..
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga? Tehtud
9. Laulaksin karaoket? Hahaha .. yeah, sure
10. Hakkaksin taimetoitlaseks? Prooviksin
11. Näitaksin punast tuld? Ei tegele hallutsinatsioonidega
12. Oleksin ellujääja? Seda näitab aeg
13. Paneksin kellegi nutma? Tahtmatult
14. Lööksid last? Ja saavutaks sellega mida?
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega? Ei sea piire endale ja teistele
Elulised faktid:
1. Kodulinn: Tallinn (and Philly stays with me always)
2. Haridustase: Eesmärgid saavutamisel (loe: until the day I die)
3. Juuste värv: Juuksur arvas, et punast pigmenti on palju .. mina nii ei arva.
4. Silmade värv: Rohekas .. pruunid
5. Kinganumber: Suurem kui tahaksin
6. Nahavärv: Ei oma tähtsust
7. Keskmine nimi: Peti, mitteametlikult
8. Tuju: Bi-polaarne
9. Vasaku-/ paremakäeline: Nii kuidas mugavam
10. Välismaal elanud? Oh say can you see ..
Veel:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: Arge
2. Kus ma viimati käisin: Õues koeraga mängimas (fetch, good boy)
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: Ritsika
4. Viimati helistasin: Ritsikule .. vastas tema telefon
5. Kas ma naeran tihti? Kes nägi?
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu? Hmm, nüüd tegin seda ju mina ise..
7. Kas ma olen sentimentaalne? Ei saa selliseid asju .. üks ühele võtta
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat? Tühikargajaid on terve ilm ju täis
9. Kas ma olen sõbralik? Eeem .. vist. Kuigi eriti kiiresti ei sõbrune .. mis omakorda ei tähenda, et ma ei oleks sõbralik. Go figure ..
10. Eelarvamused: Minu suurimad vaenlased
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl? I wish I may I wish I might - kodus olin
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: Office space
13. Mida ma tegin eile südaööl? Viinamarjad ja kodukootud film
14. Viimati küpsetasin: Baquette'i võtsin ahjust välja. See loeb?
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed? Kiilasus
16. Kas kannan käevõrusid? Kulisevad liialt palju .. ja segavad hoogsalt kätega vehkimast
17. Ostan: Seda, mida vajalikuks pean
18. Hetkel kuulan: Ei kuula .. kirjutan
Viimased:
1. Äratuntava häälega laulja: Mägi
2. Suitsetan: Mineviku vormis paluks
3. Olen rahul praeguse eluga? Nope, semi-perfektsionist olen
4. Kas ma teesklesin haiget, et koolist puududa? Ilmselgelt
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: Silmad
6. Kas mulle meeldivad raamatud? Meeldivad
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: Saab olema raju!
8. Kas ma tahan abielluda? Ilma vastuväideteta.
Friday, or was it?
Koolituse grande finale muutus raseda esimeste kuude enesetunnet meenutavaks päevaks. Mis siis ikka. Istusin ja surusin küüned lauda ja tooli ning mõtlesin happy thoughts'e. Kuni lõpuks tunnistus taskus ning siseruumist väljudes telefoni teel R'ile kilgata sai: "Tehtud".
Teistkorde kõne R'ile ning õhtuste plaanide tühistamine. Siis kolmas kõne R'ile ning plaanid taas päevakorda lülitatud.
Vajan 1 h endaette olemist. Teadmist, et pärast tööpäeva lõppu (või koolitust, või kooli või raamatukogu .. get the point?) ei pea ma ennast siduma uute kohustustega.
Reedel suundusime Baribal piljardisse .. kus nalja ja naeru sai taas kord rublade eest. Ja oh be still my heart, sööma suundudes avastasin, et ka siiski Eestimaal on mehepoegi, kes suudavad minu mõtted teistpidi jalutama ajada.
Õhtu lõppes viinamarjade degusteerimise ning halenaljakat klišee-komöödiat arvustades.
Teistkorde kõne R'ile ning õhtuste plaanide tühistamine. Siis kolmas kõne R'ile ning plaanid taas päevakorda lülitatud.
Vajan 1 h endaette olemist. Teadmist, et pärast tööpäeva lõppu (või koolitust, või kooli või raamatukogu .. get the point?) ei pea ma ennast siduma uute kohustustega.
Reedel suundusime Baribal piljardisse .. kus nalja ja naeru sai taas kord rublade eest. Ja oh be still my heart, sööma suundudes avastasin, et ka siiski Eestimaal on mehepoegi, kes suudavad minu mõtted teistpidi jalutama ajada.
Õhtu lõppes viinamarjade degusteerimise ning halenaljakat klišee-komöödiat arvustades.
Tuesday, May 27, 2008
Can we postpone .. it?
I really don't have the time right now ..Ninal ilutsevad kaks täppi. Kui iga teine naine õnnelik oleks oma "sala austajate" pärast .. peidan mina oma austajaid puuderkreemi ja muude kosmeetiliste kreemidega.
Koolitus oli täna puhtalt õigusalane. Täitsa .. arusaadav ja huvitav.
Lõunatasin üksi. Et ma päris üksi-üksi ei oleks, valisin R'i numbri, et endale "head isu" soovida. Tema soovis ka.
Ja silmapiiril terendab miskit .. tööplaani muutuse laadset :)
Hihihii ja hahahahaa. Lähen joon õhtuse kohvi ja siis raamatut lugema. Pole seda vabatahtlikult viimasel ajal eriti teha suutnudki.
1 kuu veel.
Sunday, May 25, 2008
The land of Volvos
Ehk reis Stockholmi.
Reisida on alati põnev. Olgu see lühike trip kohalikku supermarketisse või üle seitsme maa ja mere taha. Ikka ja alati Põnev.
Laev, oo romantika, romantika. Romantikast oli aga asi kaugel. Maandusime 5. tekil. Silmad suured ja ees olevast õuduste ööst närvid krussis jooksis peast läbi M'i soovitus, küsida kindlasti 8. või 9. tekile koht.
Kui pardakaardid klienditeenindaja poolt jagatud ning samm laeva poole seatud .. ei tulnud ju M'i soovitus meeldegi. Laevas oli muidugi ahhetus-ohhetus suur.. miks keegi ei küsinud.
Kokkuvõttes maandusime siiski 9. tekil ning edasi kujunes reis üpris meeldivaks.
Mulle meeldib Rootsi liikluskultuur. Mulle meeldivad sealsed inimesed. Aga väldin edaspidi laevareise, kus pardal üle 10 inimese. Lõbujanulised rootslased, soomlased ja eestlased on vastukarva. Ujuv bordell.
Minu liigne kriitika.
Aga .. sild. Serenety.
Linnas ringi kõndides väsisid minu kaks kaaslast sootuks ära .. ning siis olin sunnitud energiaülejäägid järgmisse nädalavahetusse kirjutama.
Eurovisioon - ma teadsin seda! Eelvoore jälgides oli asi selge, et seekord on poliitika mõjuvõim ka kõige dum-dumimale inimesele selge.
Oh, had to add - fake smile is as fake as fake boobs! (hhh)
Reisida on alati põnev. Olgu see lühike trip kohalikku supermarketisse või üle seitsme maa ja mere taha. Ikka ja alati Põnev.
Laev, oo romantika, romantika. Romantikast oli aga asi kaugel. Maandusime 5. tekil. Silmad suured ja ees olevast õuduste ööst närvid krussis jooksis peast läbi M'i soovitus, küsida kindlasti 8. või 9. tekile koht.
Kui pardakaardid klienditeenindaja poolt jagatud ning samm laeva poole seatud .. ei tulnud ju M'i soovitus meeldegi. Laevas oli muidugi ahhetus-ohhetus suur.. miks keegi ei küsinud.
Kokkuvõttes maandusime siiski 9. tekil ning edasi kujunes reis üpris meeldivaks.
Mulle meeldib Rootsi liikluskultuur. Mulle meeldivad sealsed inimesed. Aga väldin edaspidi laevareise, kus pardal üle 10 inimese. Lõbujanulised rootslased, soomlased ja eestlased on vastukarva. Ujuv bordell.
Minu liigne kriitika.
Aga .. sild. Serenety.
Linnas ringi kõndides väsisid minu kaks kaaslast sootuks ära .. ning siis olin sunnitud energiaülejäägid järgmisse nädalavahetusse kirjutama.
Eurovisioon - ma teadsin seda! Eelvoore jälgides oli asi selge, et seekord on poliitika mõjuvõim ka kõige dum-dumimale inimesele selge.
Oh, had to add - fake smile is as fake as fake boobs! (hhh)
Thursday, May 22, 2008
Eesti väikelinnas ..
Don't you just hate those happy couples sometime? Noooooo.
Täna käisin koolitusel. ATAK'i omal. Sain targemaks ja kinnitasin juba teadaolevaid fakte. Kaks koolituspäeva veel tulemas, kuid esimesed 8h möödusid mõttetööd tehes, mitte lakke vahtides ja pastakaid närides.
Nii. Kõrini. Ma pean kuidagi oma telefoni monteerima mood-monitori. Et kui sul juhtub sitt tuju olema, palun ära võta telefoni vastu ega vali ka minu numbrit.
Don't you just hate those frigid ... things? Yeeeeeees.
Täna käisin koolitusel. ATAK'i omal. Sain targemaks ja kinnitasin juba teadaolevaid fakte. Kaks koolituspäeva veel tulemas, kuid esimesed 8h möödusid mõttetööd tehes, mitte lakke vahtides ja pastakaid närides.
Nii. Kõrini. Ma pean kuidagi oma telefoni monteerima mood-monitori. Et kui sul juhtub sitt tuju olema, palun ära võta telefoni vastu ega vali ka minu numbrit.
Don't you just hate those frigid ... things? Yeeeeeees.
Monday, May 19, 2008
Karma
Täna oli lõputööde esitamise tähtaeg.
"Oi, sa lähed täna kohe läpakaga kooli .." usutles kolleeg. "Jah, nii igaks juhuks, et kui midagi peaks veel viltu minema, saaks kohe parandada", olin üpris kindel, et kõik on suurepärases korras ning viskasin veel naljagi .
Meest sõnast härga sarvist, kuidas sellesse lausesse naised küll mahuvad, seda ma ei tea. Aga sinna ma mahtusin.
"Teie tööd ei lasta kaitsmisele" oli õppeosakonna juhataja resoluutne. Minu pilk oli tühi. "2 lehte on puudu, kas te siis ei lugenud .." "Misasja?!"
Mõtted hakkasid tööle abi suunas. Aega on veel 1.5 tundi, läpakas oli kaasas .. "Kus siin köita saab?" Ahah .. ja hakkaski pihta.
Raamatukogu tädike ei lubanud printida. Ütles, et paroole on vaja. "Mis paroole? Lõpetan eksternina, pole päevagi koolis käinud ... üliõpilasnimekirjas olen." "Ei siis ei saa, parooole, paroooooole on vaja". No selge, istusin maha ja hakkasin aga vorpima. Pea tühi, mina vorbin. Mida sa vorbid, kui midagi vorpida pole. Ühesõnaga, suutsin oma töö kokkuvõtte nulliks ajada. Lisasin lauseid, mida lisama poleks pidanud. Eesmärgiga lihtsalt kaitsmisele saada .. et siis seal asja siluda.
Tormasin tagasi õppekabinetti, et juhataja arvutist välja printida. Mida ei ole, on wifi. Tormasin it talitusse.. koolis pole ammu käinud ning õppealajuhataja ei suutnud aru saada, minu küsimusest, kus see it talitus veel asub?!
Jooksin sinna läpakaga. Kop-kop, ilus poiss, miks mu arvuti wifit ei taba?! Poiss teeb arvuti lahti, on ju! Üleval ei olnud. Tuli välja, et seal pidi olema siis levi auk.
Hippadi, hoppadi üles tagasi. Välja prinditud ja köitmiseks valmis .. või vähemalt nii ma arvasin. Poolel teel trükikotta viskasin pilgu peale sisukorrale .. numbrid olid müstiliselt muutunud kahekohalistest kolmekohalisteks. St 40 ja rohkem olid kujul 440, 441, 442, jne.
Trükikojas (10 minutit enne sulgemist) palusin valgendajat, et üleliigsed asjad valgendada ning koopia teha vajalikust paberist. Voila, mis ei töötanud oli valgendaja. Klienditeenindaja oli hämmingus .. alles oli uus lahti tehtud. "Mis sest, müüge mulle siis üks valgendaja, palun"
Lõpuks köidetud, hakkas toimuma midagi, mida avalikult ei räägita.
Asi korras, algas sõit kooli poole. Kippadi, koppadi kohal. Tiitellehe pöörde oli õppealajuhata suutnud välja printida kujul: Autor (nimi) ja Juhendaja (nimi) Kus oleks pidanud sulgude asemel olema inimeste nimed. Istusin ja kopsisin käega vastu pead .. kui ei pea seda tööd esitama, siis ikka ei pea. Eirasin raske südamega tekkinud vigu (deklaratsioon, köitmisel vahele lisatud üleliigsed 2 valget lehte tiitellehe järel, nullitud sisu kokkuvõtet, jms) ning esitasin selle töö ära.
Mul on kõrini karmast.
"Oi, sa lähed täna kohe läpakaga kooli .." usutles kolleeg. "Jah, nii igaks juhuks, et kui midagi peaks veel viltu minema, saaks kohe parandada", olin üpris kindel, et kõik on suurepärases korras ning viskasin veel naljagi .
Meest sõnast härga sarvist, kuidas sellesse lausesse naised küll mahuvad, seda ma ei tea. Aga sinna ma mahtusin.
"Teie tööd ei lasta kaitsmisele" oli õppeosakonna juhataja resoluutne. Minu pilk oli tühi. "2 lehte on puudu, kas te siis ei lugenud .." "Misasja?!"
Mõtted hakkasid tööle abi suunas. Aega on veel 1.5 tundi, läpakas oli kaasas .. "Kus siin köita saab?" Ahah .. ja hakkaski pihta.
Raamatukogu tädike ei lubanud printida. Ütles, et paroole on vaja. "Mis paroole? Lõpetan eksternina, pole päevagi koolis käinud ... üliõpilasnimekirjas olen." "Ei siis ei saa, parooole, paroooooole on vaja". No selge, istusin maha ja hakkasin aga vorpima. Pea tühi, mina vorbin. Mida sa vorbid, kui midagi vorpida pole. Ühesõnaga, suutsin oma töö kokkuvõtte nulliks ajada. Lisasin lauseid, mida lisama poleks pidanud. Eesmärgiga lihtsalt kaitsmisele saada .. et siis seal asja siluda.
Tormasin tagasi õppekabinetti, et juhataja arvutist välja printida. Mida ei ole, on wifi. Tormasin it talitusse.. koolis pole ammu käinud ning õppealajuhataja ei suutnud aru saada, minu küsimusest, kus see it talitus veel asub?!
Jooksin sinna läpakaga. Kop-kop, ilus poiss, miks mu arvuti wifit ei taba?! Poiss teeb arvuti lahti, on ju! Üleval ei olnud. Tuli välja, et seal pidi olema siis levi auk.
Hippadi, hoppadi üles tagasi. Välja prinditud ja köitmiseks valmis .. või vähemalt nii ma arvasin. Poolel teel trükikotta viskasin pilgu peale sisukorrale .. numbrid olid müstiliselt muutunud kahekohalistest kolmekohalisteks. St 40 ja rohkem olid kujul 440, 441, 442, jne.
Trükikojas (10 minutit enne sulgemist) palusin valgendajat, et üleliigsed asjad valgendada ning koopia teha vajalikust paberist. Voila, mis ei töötanud oli valgendaja. Klienditeenindaja oli hämmingus .. alles oli uus lahti tehtud. "Mis sest, müüge mulle siis üks valgendaja, palun"
Lõpuks köidetud, hakkas toimuma midagi, mida avalikult ei räägita.
Asi korras, algas sõit kooli poole. Kippadi, koppadi kohal. Tiitellehe pöörde oli õppealajuhata suutnud välja printida kujul: Autor (nimi) ja Juhendaja (nimi) Kus oleks pidanud sulgude asemel olema inimeste nimed. Istusin ja kopsisin käega vastu pead .. kui ei pea seda tööd esitama, siis ikka ei pea. Eirasin raske südamega tekkinud vigu (deklaratsioon, köitmisel vahele lisatud üleliigsed 2 valget lehte tiitellehe järel, nullitud sisu kokkuvõtet, jms) ning esitasin selle töö ära.
Mul on kõrini karmast.
Saturday, May 17, 2008
Möödus emadepäev!
Aaaaaaaa ... minu titad helistasid mulle emadepäeval!!! :)
Tirts on juba Bob the Builder bookidest kolmanda juures .. ja Tita jookseb ja oskab nimetada erinevaid palle: korvapll, võrkpall, pesapall, tennise pall etc.
Ja seda kõike ta telefonis ka tegi :D
Uus tüdruk on neile saksa keeles värvid selgeks õpetanud. Siis koos lugesime neid ette .. oskan ju samuti saksa keelt.
Meenutasime, kuidas me koolist iga päev erinevaid teid pidi koju üritasime tulla ning kuidas Tirts liiklemist õppis .. haha, kõik tänava nimed olid tal lõpuks selged ja siis teadis ta juba ette ütelda, et nüüd pööra vaskaule .. sellele ja sellele tänavale. Kui tore.
Ja siis kui Tirts ütles telefonis, et ta igatseb mind ja ootab, et ma varsti neile külla läheks .. läks silm märjaks. Nii kalliks said need kaks. Ohjah. Ütle veel, et ma pole emaks loodud.
Hommik algas heade uudistega, õhtu lõppeb teistmoodi. Baaaastard.
Igal ühel omad teed käia ning omad väärtushinnangud välja kujunenud. Ütlen ausalt, mehel, keda õde eelistab on teistsugused väärtushinnangud.
Emaga oleme lähedastemaks saanud. Aeg muudab rahulikumaks.. kui enam pole vaja Gucci kotte taga ajada.
Fight for justice e Õigusinstituut. Go, M, go!
Tirts on juba Bob the Builder bookidest kolmanda juures .. ja Tita jookseb ja oskab nimetada erinevaid palle: korvapll, võrkpall, pesapall, tennise pall etc.
Ja seda kõike ta telefonis ka tegi :D
Uus tüdruk on neile saksa keeles värvid selgeks õpetanud. Siis koos lugesime neid ette .. oskan ju samuti saksa keelt.
Meenutasime, kuidas me koolist iga päev erinevaid teid pidi koju üritasime tulla ning kuidas Tirts liiklemist õppis .. haha, kõik tänava nimed olid tal lõpuks selged ja siis teadis ta juba ette ütelda, et nüüd pööra vaskaule .. sellele ja sellele tänavale. Kui tore.
Ja siis kui Tirts ütles telefonis, et ta igatseb mind ja ootab, et ma varsti neile külla läheks .. läks silm märjaks. Nii kalliks said need kaks. Ohjah. Ütle veel, et ma pole emaks loodud.
Hommik algas heade uudistega, õhtu lõppeb teistmoodi. Baaaastard.
Igal ühel omad teed käia ning omad väärtushinnangud välja kujunenud. Ütlen ausalt, mehel, keda õde eelistab on teistsugused väärtushinnangud.
Emaga oleme lähedastemaks saanud. Aeg muudab rahulikumaks.. kui enam pole vaja Gucci kotte taga ajada.
Fight for justice e Õigusinstituut. Go, M, go!
Ever so happy
Sain valmis! Istusin kolmel järjestikusel ööl üleval .. viimase kahe päeva jooksul kokku olin maganud kuni 45 minutit. Kaks viimast ööd möödus kuni 2 tunnise uinakuga ja 4 ja poole tunnise uinakuga.
Aga hakkama sain. Lõputööga.
Kergem oli olla reedel. Korraks.
Nägin vaeva nii enda kui ka selletööga ..istusin, mõtlesin, loopisin lehti, ahastasin, naeratasin, kirjutasin, kohvi, kohvi, kohvi, nutsin, laulsin, tantsisin ja lõpuks panin punkti.
Ja olen äärmiselt tänulik Ritsikule, kes retsenseerimiskohustuse enda peale võttis. Ever so thankful.
Kolmandat korda ma enam ei taha. Mitte selles koolis ja sellel erialal. Aga töid kavatsen ka edaspidi kirjutada .. ehk siis on mõistus pähe tulnud ja enam viimasele minutile ei jäta. Kuigi ma töötan pinge all paremini, millegipärast on selliselt, et kõige paremad mõtted tulevad siis, kui tähtaeg kohe kohe kätte jõudmas. Selliselt käitudes väsitan ma ennast kõige rohkem, kuid ma millegipärast tean, et saan siis hakkama paremini, kui et teeksin töö valmis enneaegselt. Strange.
Täna hommikul lamasin voodis ja analüüsisin alt kostuvaid hääli. Keegi aevastas ja tatsus. Isa hääl see ei olnud. Ema hääl oleks võinud olla, kuid sammud olid liiga pikad .. sebisin ennast riidesse ja alla kaema. Õõõõõdeeeee. Hea meel muutus koheselt aga kaastundeks. Õde kolis koju tagasi.
Ja nii ongi hea.
Aga hakkama sain. Lõputööga.
Kergem oli olla reedel. Korraks.
Nägin vaeva nii enda kui ka selletööga ..istusin, mõtlesin, loopisin lehti, ahastasin, naeratasin, kirjutasin, kohvi, kohvi, kohvi, nutsin, laulsin, tantsisin ja lõpuks panin punkti.
Ja olen äärmiselt tänulik Ritsikule, kes retsenseerimiskohustuse enda peale võttis. Ever so thankful.
Kolmandat korda ma enam ei taha. Mitte selles koolis ja sellel erialal. Aga töid kavatsen ka edaspidi kirjutada .. ehk siis on mõistus pähe tulnud ja enam viimasele minutile ei jäta. Kuigi ma töötan pinge all paremini, millegipärast on selliselt, et kõige paremad mõtted tulevad siis, kui tähtaeg kohe kohe kätte jõudmas. Selliselt käitudes väsitan ma ennast kõige rohkem, kuid ma millegipärast tean, et saan siis hakkama paremini, kui et teeksin töö valmis enneaegselt. Strange.
Täna hommikul lamasin voodis ja analüüsisin alt kostuvaid hääli. Keegi aevastas ja tatsus. Isa hääl see ei olnud. Ema hääl oleks võinud olla, kuid sammud olid liiga pikad .. sebisin ennast riidesse ja alla kaema. Õõõõõdeeeee. Hea meel muutus koheselt aga kaastundeks. Õde kolis koju tagasi.
Ja nii ongi hea.
Monday, May 12, 2008
Saturday, May 10, 2008
Your luck has completely changed today
Neljapäv oli edukas. Ülimalt edukas. Reede hommik algas aga tiba teistsuguse õnnepagasiga.
Ööbisin õde juures, et hommikul kohe raamatukokku joosta ning lõpuks ometi see lõputöö lõpusirgele venitada.
Suundusime hommikul nr 68 bussiga Estonia poole, kui ühtäkki astus bussi peale sümpaatses eas meesterahvas, kes uhkusega oli oma kopitanud halli ülikonna punamedaleid täis toppinud. Nähtust häirituna alustasime õdega arutlust teemal - miks te Eestis elate, kui Teile siin ei meeldi.
Vanad ...
Astusime õe koolist läbi, et talle akadeemiline puhkus vormistada (väike beebi tulemas) ning siis suundusime minu kooli poole, et juhendaja lepingud ära anda.
Nr 16 bussist maha minnes tõusin püst
i ja astusin sammu tahapoole, et õde saaks aknaalusest istmekohast väljuda. Nii kui püsti tõusin, hakkas üks mammi minu selja taga minust mööda trügima. Nügis ja ähkis kuni ma (ja oi kuidas ma kahtesen, et ma ennast viisakamalt väljendada ei osanud tol hetkel) talle kurja häälega nähvasin: "No oodake nüüd, kas te siis ei näe, et ta tuleb" (kes tuleb? mis tuleb? kust tuleb?).
i ja astusin sammu tahapoole, et õde saaks aknaalusest istmekohast väljuda. Nii kui püsti tõusin, hakkas üks mammi minu selja taga minust mööda trügima. Nügis ja ähkis kuni ma (ja oi kuidas ma kahtesen, et ma ennast viisakamalt väljendada ei osanud tol hetkel) talle kurja häälega nähvasin: "No oodake nüüd, kas te siis ei näe, et ta tuleb" (kes tuleb? mis tuleb? kust tuleb?).Millegipärast on vanemate inimestega lood selliselt, et kui bussi nähakse joostakse ja lükatakse tee peale ettejääjad kasvõi pikali ning bussi jõudes hakatakse hädaldama, et tervis paha ja peab istuma. Ja kui siis oma peatusesse lähenema hakatakse, hakkab maha tormamine .. muigama panev näide, kuidas mammike kepi najale toetudes bussi tudises, sõna otseses mõttes tudises. Nii kui silmad vilksalt bussis vaba koha fikseerisid jäi tudisemine järgi ning algas tormijooks istmekoha poole - kuigi tee paradiisi poole oli vaba. Ma ütlen, seenioritele omad bussid. Ehtsad näitlejad, simulandid ja muidusööjad.
Nii, koolis olles tuli meelde, et juhendaja lubas saata eelmine õhtu sõnumiga oma arveldusarve numbri, mille lisaksin lepingule. Juhendajaga ühendust võttes selgus, et arveldusarve numbri saaksin alles paari tunni pärast. Tõdesin, et kooli minek oli tühikäik. Õde tõdes, et on siiski autot liikumiseks vaja, kuna kogu see jala sinna ja siia ja siis veelkord sinna minek oli suhteliselt väsitav tegevus .. eriti kui kaasas pidi tassima läpakaid. Oh well, mis siis ikka. Õppeosakonnast astusin läbi ja konstateerisin fakti, et lepingud saan tuua esmaspäeval, kuna varem lihtsalt ei jõua .. neile sobis.
Väike lõunapaus Peetri pizzas (kuna kell oli juba 12 pm saanud). Minu vabandused pp fännidele, aga pizza põhi oli justkui paberist ning juust jäigi venima. Astusin veel Selverist läbi, et endale kõhutäidet osta ja võtsime taas suuna rävala pst poole, et raamatukogus veel teadmisi koguda.
Oli see Marja või Välja peatus, kui bussi peale astusid kaks ilmselgete joobenähtudega pässi .. kes seda enam mäletab. Aga bussi nad astusid ja oma Dsjunnari Kinni mulle peale valasid. Just perfect. Kui pea ei kannata, ei tasu juua, sisisesin umbkeelsetele kodanikele.
Rävala pst raamatukokku jõudes olin väsinud, pea valutas ja käed-jalad ei tahtnud enam liikuda. Aga raamatukokku me läksime. Kuna minu laenutamise kaart oli juba täis saanud, siis võttis õde oma nimele kolm raamatut ning tegi ettepaneku tema juurde kohvi jooma minna, et siis rahulikult ning mugavamas keskkonnas õpinguid jätkata. Mulle sobis. Sellel päeval lihtsalt ei oleks ma pidanudki toast välja astuma.
Õhtul noortega koju tagasi jõudes läks peavalu üle ning palavik tundus taanduvat. Lubasin Bantega veel rallile minna. Kuigi päevapeale suutsin B'le helistada ning vist isegi kaks korda hädaldada, et ma ikka ei tule .. mispeale mind siiski ümber veendi.
Ja ausalt, sellel õhtul poleks minust enam õppimiseks asja saanud. Seega veetsin üsna põneva ning tolmurohke õhtupooliku kolmandat kiirusekatset jälgides.
Öösel koju saabudes pesin ennast tolmust puhtaks ja suundusin pilvpehme voodi poole.
Küll oli alles .. strange day.
Thursday, May 8, 2008
Politoloogia
Juhuuu, looking good, honey!
Kell 10 olin linnas ja ready to rock. Rokkimiseks ei läinud, üheks suuremaks raamatute lugemiseks aga küll.
Pingviinike, pingviinike.
Ja homme kordusele :)
Õujeee
Kell 10 olin linnas ja ready to rock. Rokkimiseks ei läinud, üheks suuremaks raamatute lugemiseks aga küll.
Pingviinike, pingviinike.
Ja homme kordusele :)
Õujeee
Wednesday, May 7, 2008
So what?
Ühel ilusal külmal kevadisel hommikul patseerisin Lembitu tänaval. Olin teel tööle. Minu ees kõndis üks noormees, kellele meeldis oma muusikat telefonist ka teistele mängida. Kahjuks polnud läheduses "teisi" .. olin mina. Muusikamaitse oli poisil ... - Avril Lavigne. Niisis kõndisime, tema telefon pihus ja muusika üürgamas, mina tema taga omaette muigamas, et on alles vahva poiss.
Sain täna vihma. St varbad said vihma .. ise jäin suhteliselt kuivaks. Kapuuts, life saver, my man.
Ennast analüüsida (tihti) on üsna naljakas. Eriti kui juhtub olema tuju - kõik on võimalik, kõik on võimalik, kõik on võimalik.
Haha, jah, minul oli täna tuju - mitte miski ei ole võimatu.
Vähem põdemist, närveerimist ja tobedat kitsarinnalisust. Chill. Ilmataadile see meeldiks.
Sain täna vihma. St varbad said vihma .. ise jäin suhteliselt kuivaks. Kapuuts, life saver, my man.
Ennast analüüsida (tihti) on üsna naljakas. Eriti kui juhtub olema tuju - kõik on võimalik, kõik on võimalik, kõik on võimalik.
Haha, jah, minul oli täna tuju - mitte miski ei ole võimatu.
Vähem põdemist, närveerimist ja tobedat kitsarinnalisust. Chill. Ilmataadile see meeldiks.
Saturday, May 3, 2008
Hello, goodbye
30.04.2008. Täitsa .. ootustepäraselt tavaline.
Kuidas veenda sõpru, et mul on eksami sessioon? Millegipärast on unustatud, et ma PEAN õppimisele pühenduma ning kõrvalised asjad kõrvalisteks asjadeks jätma.
Oh, almost forgot, to check if there's tickets left to Demis's show.
Käisin täna raamatukogus. Otsisin raamatu, istusin. Lugesin, mängisin juustega ning tabasin end mõttelt - kas ma tõesti soovin hetkel siin olla? Ja siit ka mu järgnevad mõttelennud tänasel päeval - miks me teeme midagi, mida me teha ei soovi .. meil on ainult 50 aastat keskmiselt elamiseks .. oh why why why.
Positivism on viimasel ajal põõsas peidus.
Selle nädala mõte: monkey see, monkey do.
Kuidas veenda sõpru, et mul on eksami sessioon? Millegipärast on unustatud, et ma PEAN õppimisele pühenduma ning kõrvalised asjad kõrvalisteks asjadeks jätma.
Oh, almost forgot, to check if there's tickets left to Demis's show.
Käisin täna raamatukogus. Otsisin raamatu, istusin. Lugesin, mängisin juustega ning tabasin end mõttelt - kas ma tõesti soovin hetkel siin olla? Ja siit ka mu järgnevad mõttelennud tänasel päeval - miks me teeme midagi, mida me teha ei soovi .. meil on ainult 50 aastat keskmiselt elamiseks .. oh why why why.
Positivism on viimasel ajal põõsas peidus.
Selle nädala mõte: monkey see, monkey do.
Monday, April 28, 2008
booties and butts
Oh, oh, oh my god Becky, look at her butt!
I like big .. I like big .. I like big butts and I cannot lie; Big butts and I cannot lie; Big butts and I cannot; Butts and I cannot; Butts, butts, butts, butts,butts and I cannot lie; I like em round and big; I like em round and big; I like em round and big; I like em round and big
Big butts and I cannot lie; You other brothers can't deny; That when a girl walks in with an itty bitty waist; And a round thing in your face; You get sprung; Wanna pull up tough; Cause you notice that butt was stuffed; Deep in the jeans she's wearing; I'm hooked and I can't stop staring; Oh, baby I wanna get with ya; And take your picture; My home boys tried to warn me; But that butt you got; Makes me so horny.
shalalalaa
Baby got back (LA face with the Oakland booty); Baby got back (LA face with the Oakland booty) .. (LA face with the Oakland booty)
Yeah. Vot sellised laulud kummitavad tööpäevalõpus.
And all thanks to B.
Saturday, April 26, 2008
What in the woooooorld
Tegin tutvust oma kaameraga. Avastasin funktsiooni - S.Õppisin - "Organizational entrepreneurship"
Lahkasime minevikku, olevikku ja tulevikku tuttavate ja pere seltsis.
Ja kõik tundub nii naeruväärne .. väljamõeldud seadused, regulatsioonid, pensionisambad, eetika (!!!). Illusioonid. Ugh, täna on lihtsalt võimatu aru saada, kuidas sai tekkida inimühiskond.
Eile
Käisime kolleegiga pargis päikest nautimas lõunapausi ajal. Pargis on ka laste mänguväljak. Kahjuks oli tol päeval palju meessoost isikuid oma (või võõraste) lastega mängimas. Niisiis saime lehvitadada paljudele mänguseltsist lahkujatele, kuna lapsed lehvitasid .. ja isad muigasid.
Kolleegiga saime itsitada, et tuleme ka järgmine kord üksikisasid lantima.
Kolleegiga saime itsitada, et tuleme ka järgmine kord üksikisasid lantima.
Friday, April 25, 2008
Keemia
Kui ma tavaliselt pärast tööd muusikamaailma sukeldun, siis täna ütles mu iPod'i pisike aku üles ning jättis mind reaalsete helide keskele.
Lahtiste kõrvadega (on selline asi võimalik?!) bussipeatuse poole kõndides juhtusin kuulma nii mõndagi. Bussipeatuses seistes kuulsin ja nägin aga paratamatult liiga palju. Virrvarriline tänavamelu on huvitav, kui selleks on tahtmist. Täna unistasin aga maalilistest maastikuvaadetest ning tekist ja padjast.
Aga mis mind häiris. Ema, alla 6 aastase tütre ja pojaga jäid minust 2 sammu tahapoole seisma. Ema kurjustas tüdrukuga: "Istu maha ja loe raamatut". Ma pidin pilgu taha suunama veendumaks, et ma ikka õigesti mäletan - mu selja taga ei olnud pinki kuhu istuda. Pisike tüduk kuulas vaguralt ema sõna ning istus betoonist muhu peale (need, mis on autotõketeks tee peale veetud). Pärast kurjustamist kannatas ema ilmselgelt suitsunälja käes ning mõtlemata oma lastele, süütas sigareti, et siis mürki laste poole pahvida.
Lapsed, lapsed .. üks tuttav virtuaalses maailmas kurjustas, et mitte kõik ei tohiks lapsi saada.
Pilk jäi pidama ühele noorele emale ja ta pojale, kes võis olla 10 aastane. Ema köitis mu tähelepanu oma bling-blong oleku ja näol ilutseva ebanormaalse kiirituse värvi tõttu. Kui siis kahene seltskond minust lõpuks mööda jalutas, näitas poeg emale parasjagu keelt, mis oli Fantast oranžikaks tõmbunud, mille peale ema kostis: "Õudne keemia on see ikka".
Poleks keemiat, poleks sind.
Pole head, ilma halvata. Vice versa.
Lahtiste kõrvadega (on selline asi võimalik?!) bussipeatuse poole kõndides juhtusin kuulma nii mõndagi. Bussipeatuses seistes kuulsin ja nägin aga paratamatult liiga palju. Virrvarriline tänavamelu on huvitav, kui selleks on tahtmist. Täna unistasin aga maalilistest maastikuvaadetest ning tekist ja padjast.
Aga mis mind häiris. Ema, alla 6 aastase tütre ja pojaga jäid minust 2 sammu tahapoole seisma. Ema kurjustas tüdrukuga: "Istu maha ja loe raamatut". Ma pidin pilgu taha suunama veendumaks, et ma ikka õigesti mäletan - mu selja taga ei olnud pinki kuhu istuda. Pisike tüduk kuulas vaguralt ema sõna ning istus betoonist muhu peale (need, mis on autotõketeks tee peale veetud). Pärast kurjustamist kannatas ema ilmselgelt suitsunälja käes ning mõtlemata oma lastele, süütas sigareti, et siis mürki laste poole pahvida.
Lapsed, lapsed .. üks tuttav virtuaalses maailmas kurjustas, et mitte kõik ei tohiks lapsi saada.
Pilk jäi pidama ühele noorele emale ja ta pojale, kes võis olla 10 aastane. Ema köitis mu tähelepanu oma bling-blong oleku ja näol ilutseva ebanormaalse kiirituse värvi tõttu. Kui siis kahene seltskond minust lõpuks mööda jalutas, näitas poeg emale parasjagu keelt, mis oli Fantast oranžikaks tõmbunud, mille peale ema kostis: "Õudne keemia on see ikka".
Poleks keemiat, poleks sind.
Pole head, ilma halvata. Vice versa.
Thursday, April 24, 2008
Amazing
Kuidas küll asjad ise paika loksuvad.
Läheb siis õppimiseks, huh?
Õues on juba suve lõhna ..
Ja linnatänavatel laulvad "hare krishniidid" on oma kogudusega taas ellu ärganud. Kui talve lõpuks trampis neid linnas lauldes ringi vaevalt kolm, siis nüüdseks on kõik usu kuulutajad taas tee oma jumaluse juurde leidnud ning hõiguvad seda ka valjuhääli üle Tallinna.
Meerikast kirjutati .. et Tirts igatseb mind väga-väga. Mina teda kaa, väga-väga.
Ootab veel tsipake.
Läheb siis õppimiseks, huh?
Õues on juba suve lõhna ..
Ja linnatänavatel laulvad "hare krishniidid" on oma kogudusega taas ellu ärganud. Kui talve lõpuks trampis neid linnas lauldes ringi vaevalt kolm, siis nüüdseks on kõik usu kuulutajad taas tee oma jumaluse juurde leidnud ning hõiguvad seda ka valjuhääli üle Tallinna.
Meerikast kirjutati .. et Tirts igatseb mind väga-väga. Mina teda kaa, väga-väga.
Ootab veel tsipake.
Monday, April 21, 2008
Mahedad muusikarütmid
Teatud asjad tuletavad meelde minevikku. Laulud, lõhnad, kohad, inimesed.Air "Playground love" on üks selline muusikapala, mis tuletab mulle meelde erinevaid seiku elust korraga. Rõõm, kurbus, segadus, mitte midagi ütlev - kõik emotsioonid korraga. Kentsakas, et top 10 lauluhällid eestis, mida kuulsin noorena, ei tekita mingitki tahtmist neid uuesti kuulata ning meenutada möödunuid hetki.
Pilved on naljaka kujuga.
Sellel suvel alustan pilvemängudega. Selleks peab minema Aegnale, lemmikkohta; lamama vähemalt 4 tundi järjest ning vaatlema pilvi. Või siis pilvitut taevast ning mõtelda, palju palju mõtelda .. või siis magada. Kergem uinak, mitte unefaasidest raskeim ja sügavaim.
Täna olin kergemalt palavikus ning silmad punetasid. Piltlikult "lõid tuld välja". Kandsin täna ka terve päev poksikindaid kaasas. Lihtsalt, kollegiaalne koostöö oli täna miinus null. Nad tahavad mind vägisi vastutama panna oma tekkida võivate vigade eest ... Kui vastutan, siis ka otsustan. Kui minu otsused ei ole meelt mööda, siis võiks ju otsustamisel suu lahti teha ning jagada vastutust. Demit.
Piimaauto, piimaauto.
"Perverssus" on ema kindlameelselt Nip/Tucki vastane. Ega isegi fänn pole .. utoopiline sarnanemine omaaegse The Bold and The Beautifuli'ga. Aga väljaöeldud sõnast jätkus pikemaks aruteluks: kust tõmmata piir normaalse, ebanormaalse vahel.
Time to hit the bed. Hommik ei ole kaugel.
Subscribe to:
Comments (Atom)
